Nädala lugu

 

Otepää maastik on lumevalge. 30. novembri hommikul oli kõrgematel küngastel rohkelt härmatist

 

 

Lund on nüüd tulnud ja läinud kogu Eestimaal. Maagi on saanud kohati kontkõva oleku ning väiksemad veekogud näinud esimest korralikku jääd. Tormid on nii tavalised, et maarahvas on harjunud juba elektripõuaga. Linnurahvas istub puudel hiirvaikselt. Õigemini ei istu neid enam ka puudel, vaid sulelised on pugenud kusagile pragudesse ja urgastesse. Seda, et linde meie maal ikka veel on, saan aimu siis kui uurin haohunniku olemust. Tasapisi sops ja sops hakkab hunniku alt kõrgematele okstele kerkima üdini uniseid varblaseid. Need varblased ongi mind viimase nädala jooksul kõige enam lummanud. Just rippuvad varblased. Toidumajas rasvapalli otsas rippuvad põldvarblased. Kunagi lapsepõlves tegin õpetuse järgi tihastele lillepotist pika puupulgaga tihasekella, mille küljes siis tihased rippudes kaerahelbe-margariinisegu potist välja nokkisid. Sai imetletud tihaste akrobaatikat ja kurvalt vaadatud varblaste kadedust. Ja nüüd  on varblased märkamatult end treeninud ja saavad samasuguste harjutustega toidumajas hakkama. Linnumehed ütlevad, et atleet-varblased on tekkinud viimase 5-6 aasta jooksul. Millal ja miks, seda ei tea täpselt keegi ja ehk oleks ornitoloogidele abiks igasugused linnuhuviliste tähelepanekud.

 

Kühmnokk-luiged ei kiirusta veel rändele. Suurematel järvedel leidub nende jaoks piisavalt vabaveelahvandusi

 

Toidulaua külalised

Linnumajades käib aga külmapäevadel äge vurrkann, ikka on kaks-kolm linnukest – kas siis rasvatihast või põldvarblast, korraga rasvapalli küljes. Teised pole minu linnakodu akna alla veel jõudnud. Aias käis küll üks suur vares, kes iluõunapuu pisikesi marjakesi noppis. Noore puu oksad paindusid hiigellinnu raskuse all nii ähvardavalt, et olen pidanud sellele söömaajale alati kiiresti lõpu tegema. Ootan pikisilmi siidisabasid, kes vähemate kahjudega noppetöö lõpuleviiksid. Võrumaal aga on puukoristajad kui arust ära. Enamasti käib korraga kolme linnu kisma. Ka rähnid hüüavad ärevalt. Mis neid linnukesi ärritab, seda ei oskagi arvata.

 

Sookurg ja linavästrik

Kogu linnurahvas aga ei ole veel aru saanud, et on lõunamaale mineku aeg. Siin seal kohatakse mõnd linavästrikku. Linnuhuviliste listis teatas Eedi Lelov ka ühest Avaste kanti jäänud vigasest sookurest. Kureonu Aivar Leito kinnitab, et tegemist on siiski aktiivse ja ka veidi lendava isendiga, keda enne püüdma ei hakata, kui ta tõesti abi vajab. Aga Sõrves on linnujaamas vaatlejad jälginud juba päevi 19-liikmelist laglede punti ja koguni kolm nõmmelõokest pole veel teele läinud. Tasapisi koguneb randadesse ja toitmisplatsidele ka merikotkaid. Esialgu on loetud vaid Eestis rõngastatud sinivalgeid jalarõngaid.

 

Lindude toidumajade ümbruses näeme aeg-ajalt põnevaid külalisi. Toidumaja alla pudenenud päevalilleseemneid otsib põhjavint

 

Karuoti eksirännak

Vend Enn Vilbaste räägib, et Pärnumaal on õhtuti teede ääres näha palju kakkusid, sest puudevõrad on nüüd lehitud. Teedelt läheb lendu ka neppisid. Valgejänesed on juba üsna heledad ja ka kärplastel on alanud karvavahetus. Palju on liikumas kärntõves kährikuid ja rebaseid. Kõige hämmastavamaks peab aga Enn Vilbaste, et kodanikupäeval 26. novembril nägi ta teel ülesärganud 16-cm käpajäljega karuoti jälgi, kes siirdus rabasaarele uut unepika otsima, siis sama jäljerida mööda olid vastupidises suunas läinud hundid. “Hundid enamasti karu värskeid jälgi mööda käia ei julge!”

 

SeaTV superheli!

Avatud on taas ka talvine metsseakaamera looduskalender.ee-s ja esimesed sead on käinud juba end näitamas. Emistel on alanud innaaeg, nii et põnevat on toimumas. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb tänavuse talvise veebikaamerahooaja alguses: “ Seakaamera heli on tänavu parem, koju jõuavad päris metsahääled, puhtad ja kõlavad. Merikotka talvist toidulauakaamerat tänavu olude sunnil ei tule. Küll aga saab kiigata talvepealinna linnutoidulauale, hetkel veel kaamera ei tööta, aga Balsnacki sihvkakilod on lindudeni jõudmas. Eelmisel talvel panid nad nahka üle 150 kilo linnutoitu.”

 

Järvedele ja tiikidele on tekkinud nõrk, kuid imekena mustriga jää

 

Üks isa toidab ühessa last, ühessa last ei suuda üht isa toita. Mihkli