looduskalender.ee

 

 

Siis kui pimedus on juba maad võtmas ja silm ei seleta enam suurt midagi hakkavad rabaservas varjud liikuma. Hääletud ja nõtked, heledad põsed läbi videviku õõnsalt helendamas. Hundiaeg.

Hundiaasta fotovõistlusele saatis pildi Tarmo Mikusaar.

 

Ehkki Maris Kruuse, koos onutütre Liisiga kuulis Alam-Pedja, Londoni talukoha juures 2008. aastal huntide ulgumist, pole ta peale seda erakordset sündmust hiljem seal käinud. “Praegu on lapsed väiksed ja saan aastas vaid paar korda üksi metsa,” räägib ajakirja Loodusesõber hundilugude, kriimuga kohtamise auhinna pälvinud Maris Kruuse. “Aga õige metsaskäik on ikka üksinda, sest muidu loomi ei näe, kui teise inimesega juttu ajad.” See teadmine, et õige käik metsa on üksinda, tuli praegusele Tartu ülikooli geoinformaatika doktorandile Marisele Maaülikoolis, mil tema juhendajaks sai Tiit Randveer. “Tiit Randveer viis mind käekõrval metsa, kus pidin põtrade asustustihedust uurima - pabulaid loendama. Avastasin tookord, et üksi metsas käia on õige, siis näeb ka loomi.” Tookord, kui Maris Londonis matkas, võttis ta endaga kaasa ka onutütre, kes õppis metsandust ning koos julgeti matkata üsna metsikus paigas ning preemiaks kuuldi huntide ulgumist.

Ehkki haruldaseks peetakse just huntide nägemist looduses, on piisavalt erakordne ka “kriimujuttude” kuulmine, mis tookord tüdrukutel õnnestus.

 

Maris Kruuse hundiaasta lõpetamisel Estonia kontserdisaalis jõulukuul 2013

Pildistas Mats Kangur

 

Londoni hundid

 
2008. aasta suvel võtsime onutütrega ette kanuuretke Alam - Pedja looduskaitsealal. Jürikülas läksime hommikul Pedja jõe peale ning tasapisi liikudes ning ümbrust imetledes jõudsime õhtuks välja Pede jõele, Londoni talukoha juures paiknevasse ööbimiskohta. Olime just usinasti telgi püstitamisega ametis, sest päike hakkas juba loojuma, kui kuulsime teiselt poolt jõge hundiulgu. Jätsime oma tegevuse sinnapaika ja läksime jõekaldale, et paremini kuulda. Esimese hundiga liitus teine, siis kolmas ... Neid võiski olla umbes kolm-neli. Ei oska pakkuda, kui lähedal või kaugel hundid meist olla võisid, ulgumine kostis selgelt ja võimsalt. Külmavärinad käisid üle selja, nii aukartustäratavad olid need hääled. Me olime enda meelest küll teoorias tugevad ja teadsime hästi, et vähemalt Eestis hunt inimest ei ründa, liiati veel suvisel ajal, aga siiski oli meil hea meel, et sealsamas telkimisplatsil olid ka mõned kalamehed – päris kahekesi olles oleks ehk veidi kartnudki.

 

Hundiuurija Ilmar Rootsi kommentaar:

 

Ei ole mingit kahtlust, et need olid hundid. Õhtu on just aeg, mil hundid armastavad uluda, ka varased hommikutunnid, päeval väga harva. Ja Alam-Pedjal oli meil tol aastal hundikari.

 

Lugu ilmus ajakirjas „Loodusesõber“.