Foto: Tarmo Mikussaar
Peep Männil
jahimees
suurulukite seire spetsialist
Inimene kardab metsloomi, nii väikseid kui suuri. Väikseid olendeid kardetakse peamiselt sellepärast, et nad võivad inimesele haigusi edasi anda, siis suuri loomi aga seetõttu, et nad on inimesest tugevamad ning teiseks, et nad võivad meie kari- ja lemmikloomi murda. Kui hirmud liiga suureks paisuvad, tekib vihkamine. Et hundid liiga julgeks ei muutuks ja neil säiliks inimpelgus, tuleb neid küttida. Peep Männil
Inimene kardab eelkõige kiskjaid ehk loomi, kes teistest loomadest toituvad. Ja tunneb hirmu oma lemmik- või kariloomade pärast. Hundi puhul on viimane ka põhjendatud.
Mida julgem on hunt, seda lähemale julgeb ta tulla inimasustusele ning seda suurem on tõenäosus, et ta inimese kasvatatavat looma ründab. Ja loomulikult seda vähem turvalisena tunneb end ka inimene ise. Seepärast soovib inimene, et hunt kardaks teda ja elaks võimalikult kaugel sügavas metsas, põgeneks inimese kohalolekut tajudes ning ei julgeks inimasustuse lähedusse kondama tulla.
Kui inimese hirmud hundi ees väga suureks paisuvad, tekib vihkamine. Vihkamine võib väljenduda näiteks propagandana, kus püütakse hirmu külvata ka teiste inimeste hulgas, sooviga avalikkuse surve kaudu mõjutada otsustajaid − poliitikuid rakendama meetmeid huntide arvukuse vähendamiseks. Vihkamine võib aga väljenduda ka otsese omakohtuna, kus loomi püütakse tappa vahendeid valimata. Igatahes hundi käpp käib igal juhul paremini siis, kui tema vihkajaid vähem on. See eeldab aga, et hunt ei satuks inimesega liiga tihti kokku, et tal oleks säilinud inimpelglikkus.
Küttimine vajalik
Eesti praegustes oludes on huntide küttimine inimese poolt vaadatuna hädavajalik tegevus. Jahipidamisega hoitakse tema arvukust piirides, kus see inimesele suuri probleeme ei valmista. On ju hunt kõrge sigimisvõimega liik, kelle arvukus võib soodsatel tingimustel ühe aastaga kahekordistuda. Kõrge arvukuse korral suureneb aga tema kisklussurve uluksõralistele, mis ei meeldi jahimeestele, samuti sagenevad ka tema rünnakud kodu- ja kariloomadele, mis ei meeldi jälle nende omanikele. Lisaks arvukuse regulatsioonile on jahipidamine kõige efektiivsem vahend säilitamaks hundil hirmu inimese ees. Nii vähemalt arvatakse teadvat, teadusuuringutega seda siiski tõestatud pole.
Inimpelglikkus peab säilima
Küttimine aitab hundi inimpelglikkust säilitada mitmel moel. Esiteks võiks mainida seda, et jahipidamise käigus kütitakse esmalt ära need isendid, kes inimest vähem pelgavad ning seetõttu kütile kergemaks märklauaks on. Nõndaviisi jääb enam ellu neid loomi, kes inimest rohkem kardavad. Sama kehtib ka hundikarjade kohta − suurem on ellujäämisvõimalus nende karjade isenditel, kes inimestest kaugemal elavad ja kus karja juhid oma järglasi inimesest eemal oskavad hoida. Ka praegune riiklik hundi ohjamise poliitika soosib seda suunda. Nimelt suunatakse hundi küttimist selliselt, et suurema surve alla satuksid need hundikarjad, kes rohkem kahjustusi tekitavad ehk siis inimesega rohkem kokku puutuvad ning tema kari- ja koduloomi söövad. Selle tasakaalustamiseks püütakse säilitada enam neid hundikarju, kes suuremaid loodusmaastikke asustavad ja pea eranditult metsloomadest toituvad.
Teine põhjus, miks jahipidamine hundi inimpelglikkust säilitab, põhineb tema karjalisel eluviisil ja heal õppimisvõimel. Kui hundikarjale korraldatakse ajujaht, pääsevad sealt tavaliselt osa hunte põgenema. Mida kehvemini on hundijaht jahimeeste poolt korraldatud, seda suurem on tõenäosus, et rohkem hunte sealt eluga pääseb. Iga sellise korraga saavad aga loomad targemaks ja õpivad end hoolikamalt inimese eest hoidma. Eriti oluline on see just noorte kogenematute huntide jaoks, kes inimest veel karta ei oska. Eks seetõttu olegi just kutsikad need, kes jahimeestele kõige sagedamini ette jäävad.
Noored hundid on tavaliselt ka need, kes rohkem kodu- ja kariloomi murravad. Seda siis tavaliselt oma elu teisel aastal, mil nad karjast lahkuvad või juba omaette toimetama hakkavad. Intensiivse küttimisega, mille tagajärjel väljakujunenud karjad lõhutakse, toodab inimene selliseid noori kogenematuid elluastujaid veelgi juurde. Ühest küljest on noortel huntidel inimesega veel vähe negatiivseid kogemusi. Nad ei pruugigi seda veel teada, et see olevus nende ainuke tõsiseltvõetav vaenlane on. Teisest küljest puudub neil ka piisav kogemus veel suuremate metsloomade murdmiseks, mistõttu tühi kõht võib neid inimasustuste juurde tuua, kus leidub rohkem toidupoolist loomsete jäätmete või kergemini kättesaadavate kari- ja koduloomade näol. Lambaid kipuvad sageli murdma ka noored väheste kogemustega hundipaarid, kellel on sündinud elus esimene pesakond kutsikaid, kelle toitmisega nüüd hätta jäädakse.
Hundijahi nipp − hunt kardab lippudega nööri.
Hunt on meie metsloomadest kahtlemata kõige kõrgema intelligentsiga ning väga hästi arenenud kuulmis-, nägemis- ja haistmismeelega. Siiski on hundil tema mõistust arvestades säilinud üks oluline nõrkus, mida jahimehed edukalt ära kasutavad. Nimelt, kui loodusmaastikku on ilmunud järsku mingi selgelt nähtav horisontaalne objekt, ei julge hunt sealt edasi liikuda.
Selliseks objektiks on näiteks umbes hundi silmade kõrgusele tõmmatud nöör, millel on selle nähtavamaks tegemiseks teatud vahemaa tagant küljes riideribad ehk lipud. Sellised hundilipud on tõsiste hundijahimeeste jaoks elementaarne jahipidamisvahend, kuna suurendavad kordades jahi edukust. Hundid ei julge lihtsalt selle nööri alt või pealt läbi minna ning hakkavad piki liini liikuma otsimaks selle lõppu. Kui aga lipuliinid on veetud ümber huntide, siis ei olegi sellel lõppu.
Inimene on hundiga võistelnud juba sellest ajast alates, kui ta kariloomi pidama hakkas. Kuna inimene mõtles välja aina uusi nippe, kuidas oma pudulojuseid sute eest kaitsta või kuidas neid kiskjaid tappa, tuli ka hundil õppida aina uusi nõkse, kuidas karilooma inimese tagant näpata või kuidas lõksu jäämisest pääseda. Nõnda on nad ajaloo jooksul teineteiselt palju õppinud ja ka teineteisele palju õpetanud.