Juuli viimane nädal: Nokkloomad ploomijahil

 

Äikesetormid on lisanud merelainetesse jõudu. Osmussaare pank

 

Pöörane nokk on sel elukal. Pisike põhjamaine tuukan – suurnokk istub mirabellipõõsa all, pöörab kollast ploomihakatist kord ühtpidi, kord teistpidi. Viljaliha vaid lendab...

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Mu uue kodu aiaservas lösutav võimas mirabellihekk on koduks kümnetele lindudele. Nüüd kui linnuveri läheb rändekihinast keema, on siin uusi tegelasi mitut karva. Seesama suurnoka ehk vana nimega suurnokkvindi paar tuleb pühapäeva hommikul vara. Nad on ilmselt veel meie kodumaised linnud, sest kui tõusen, et binoklit tuua, siis kaovad linnukesed kui vitsaväel. Aga reede õhtul käis siit läbi hoopis kummaline paar – siidisabad! Siidisabad tulevad tavaliselt põhjast alles oktoobris, seega on need linnud allunud mingile kummalisele „talendid koju“ programmile või siis ikkagi alalise elamisloaga asukad. Aga pea saabub aeg, mil saabuvad nii julged linnud, et tunned neis ära vabad tundrate asukad, kes inimlooma karta ei oska. Õuemuru on meil praegu pidevalt täis kuldnokki, kes otsekui kanakari kõik pahupidi pöörab. Kivitäksipaar peab kaitselahinguid linavästrikega, ometi on sabasilpsutajal tegelikult juba pojad mööda ilma laiali. Ja igal hommikul käivad varblasenolgid naabri mullahunnikul liugu laskmas. Suitsupääsukeste ööbimisparved istuvad aga naabri vihmaveerennidel. Polegi see linnaelu nii linnuvaene midagi.

 

Kui õhk rannas muutub poriseks, tuleb olla põgenemisvalmis! Tundrarisla otsib adruvallil toitu

 

Kollane, kollane, lilla

Taimeilm võtab tasapisi kollaseid toone. Soolikarohu kollased õienööbid ja kanada kuldvitsa kõrge kullatolm, lisaks sekka vägiheinade kõrged küünlad. Siiski, kogu luhaavarus on täis kukesaba imeilusaid õisi, uduvalge raudrohi suisa igatseb kimbuks saamist. Aga saabunud on ka viljaaeg, õunapuud poetavad esimesed ussitanud martsipaniõunad ja valged klaarid ja neil on juba kerge õunamekk man. Mirabellid on kuldselt kollased, päris ploome on sel aastal napivõitu. Õllesõprade rõõmuks on alanud põldubade õhtune lüdimise aeg. Harvendusporgandid on juba näpujämedused, hernes sai kuumašoki ja viimased terad lähevad uue aasta külvikasti.

 

Vorstikasvatus

Hoopis kummaline üllatus ootas mind aga siis, kui tõin Kütiorust koju soolamiseks kotitäie tilli – tillivarred olid täis pisikesi rohe-musta-kollase-triibulisi vorstikesi. Ei ole mul linnas toidutaimi, kuhu neid pääsusaba lapsukesi poetada – igatsevad nad ju toiduks vaid soo - piimputke või tilli. Õnneks on üks vorstikestest päris suur, mõned olen andnud sõprade loodushuviliste lastele üleskasvatamiseks – poest saab ju tilli ikka osta. Putukateadlane Urmas Tartes ütleb, et meie suurimaid liblikaid - pääsusabasid on sel aastal tõesti palju ja et korra on ta ka ise pääsusaba kevadiseks lendajaks kasvatanud, selleks vajab röövik nukkumiseni pidevalt värsket tilli ja kevadel äratuseks lumesulamisvett.

 

Rändliblikad on liikvel. Admiral ussikeelel

 

Rändavate liblikate lumm

Palju on Tartese sõnul sel aastal ka Vahemeremaadelt kevadel siia rännanud ohakaliblikaid ja admirale, nende uus praegu lendav põlvkond lendab tagasi lõunasse nagu rändlinnud. Leinaliblikad ja päeva - paabusilmad, kelle esimesed uitajad nüüd lendamas, aga talvituvad meil. Sel aastal on lennus ka ohtralt lepatriinusid, kohati on mere ääres väsinud vettekukkunud triinude viirud. Merevees lepatriinu ei upu, vaid uhutakse randa. Parmuaeg hakkab tasapisi otsa saama, sääsed aga on tulnud uue lainena. Herilased tüütavad. Puuke on hetkel vähem, aga augusti teisel poolel tasub tähelepanelik olla.

 

Äikesealasi kõll

Kuumus, mis inimesedki peast otsekui hulluks ajas, tahenes nädalalõpu tormamistes tasapisi. Lõuna - Eestis tormi veel nähtud pole, aga see-eest pidi tuukrid Tallinnas Tuukri tänaval vihmavee ärajuhtimiskaeve üsna sügavalt vee alt otsima. Taas tundub kõige kõvemaid tormikahjustusi saanud olevat Väike - Maarja, kus kõuepilved oma vihurid vastu Pandiveret ära löövad. Kõue pilvealasid on rippumas aga kõikjal Eestis. Üht sellist suurt alasikujulist hiigelpilve nägin Võrust tulles keset sünksinist taevast. Pikripoisid tagusid keset alasit punast rauda nii, et sädemevihud lendasid maale. Vennalapsed sattusid aga nädala alguses ujumast tulles sellisesse rauakarastus aega, kus lisaks sädemetele ka suuri jääkamakaid taevast pudises, nii et lastel selg sinine enne kui katuse alla joosta jõudsid.

 

Keskmine teeleht

  

Taimejutt: Taputaadid

Ennevanasti kui taimed ja inimesed suures rahus elasid, leidunud siiski üks kuri mees, kes aina ja ikka oma viha roheliste sõprade peale maandas. Ikka sai siraka tammelaps või õue peal kasvav ristikunutt. Et ka taimerahval jalgu polnud, saatnud nad Vanataadile sõna, et see üks kohatu tegu on. Järgmine kord kui mehel kurjus hinge pugenud ja ta lilleehtes raudrohule jalahoopi andma tahtis hakata, lõi taevast vägev välgunool, mehest jäänud järgi pikkade kitsaste lehtedega taim, millel pikad varre otsas pintslisarnased rusikad. Neid pikki keskmise teelehe õievarsi ehk taputaate kasutavad poisid veel tänapäevalgi tapluse mängimiseks – püüavad varrest kinni hoides üksteisega vastakuti seistes taime pead maha lüüa.

 

Tsitaat:

Hobumadara õiekimp voodipäitses aitab viljatuse vastu.