Mere lõhn

 

Põisadru

 

Põisadru

Fucus vesiculosus

 

Adruvalle ja nende omapärast joodilõhna on tormipäevade järgselt mererannas tunda ja näha.

 

Põisadru on mitmeaastane pruunvetikas ja eelistab kasvukohana enam kiviseid ning kõvapõhjalisi randu. Kaldaalal kasvab juba mõnekümne sentimeeri sügavuses ja kuni nelja-viie sügavusmeetrini välja. Põhja kinnitub tallusega, välja näeb lapikute kasvudega põõsana, millel kasvukõrgust kusagil poole meetri jagu. Värvilt pruunikasroheline, vahel päris tume, seega värv võib päris tugevalt vahelduda. Põisadru nimigi on tulnud põitest, mis hoiavad vetikat vees lennus – ikka valguse ja päikese poole.

 
Paljunemine võib samuti huvi pakkuda: suguküpseks saadakse kusagil kolme aasta vanuses, selleks ajaks arenevad emas- ja isassugurakud. Juunis-juulis saavad sugurakud küpseks ning kevadtalvel alustab juba uus vetikas oma tavapärast arengut.

Põisadru on meie merevee toitainete külluse tõttu hulga vähemaks jäänud – vee läbipaistvus on vähenenud e sajand tagasi kasvas vetikas veel kaheteist meetri sügavuses ja kiiremini arenevad niitjad rohevetikad lämmatavad põisadru kasvukohti.

Põisadru kasvualad on tähtsad elukeskkonnaks teistele vetikaliikidele, põhjaloomastikule ning väikestele kaladele, pakkudes head elukeskkonda, toitaineid, varjumise- ja paljunemisvõimalusi. Ega meie meres ei kasvagi teisi vetikaliike, mis suudaks korvata põisadru rannikumere ekosüsteemis.

 

Adru oli muistsel ajal rannarahvale hinnatud põlluramm, aga nüüdki võib adru kompostida, laotada õunapuude ja marjapõõsaste alla, turgutada lillepeenraid. Kaaliumit, fosforit ja mineraalaineid on adrus küllaga...

 

Värskel mereheitel näeme pea alati linnurahvast.