Meie suurimad liblikad lendlemas

 

Pääsusaba võilillel

 

 

Meie suurima ja silmatorkava ning seega kergelt äratuntava liblika arvukus on aastati kõikuv. Tiibade põhivärv on mõlemalt poolt kollakas, mustade soonte-vöötide võrguga. Tagatiibadel on siniste soomustega vöö ja värviline silmalaik, mis on tiiva alaküljel kahvatum. Tagatiibadel on teravad siilakud, mille järgi pääsussilmad nime saanud. Reeglina on isasliblikad väiksemad ja emasliblikate tiibade siruulatus võib suurematel isenditel küündida pea kümne sentimeetrini. Loode-Eestis nägin tegutsemas paari isasliblikat, kel mõlemal oma territoorium patrullida, et emasliblikat trehvata. Seda umbes neljasaja meetrist rada kontrolliti kaheksa tunni jooksul pidevalt – nõnda võis lisaks väiksusele ka sugu arvata.

 

Partnerid leiavad üksteise keemiliste signaalide vahendusel, meie haistmismeelele on need tabamatud. Emasliblikas muneb sarikalistele taimedele, isegi aias kasvavatele, porgandile ja tillile. Kui ülesanne täidetud, siis valmikud hukkuvad.

 

Juuni lõpus, juuli alul näeme juba järgmise põlvkonna pääsusabasid.