Juuni teine nädal: lennukool

 

Jäneseid võib sagedamini näha kui mullu. Halljänes

 

Päike sirutab „jumala sõrmed“ pilvepilust maani ja paitab pisikeste pruunmustas sulerüüs käratsejate kampa. Kuldnokalasteaed ehmatab möödalehviva kiivitaja mustvalgest tiivalaperdusest ja tõuseb õhku. „Appi!“ – see lärm on nüüd küll kõrvulukustav.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Kuldnokkade pesastläinud pojad teevad oma lennukaari nüüd juba tõesti hästi, lendavad metsa ja maale, just nõndasamuti nagu koolidest vallapääsenud koolilapsed. Vabadus lennata, vabadus joosta. Kõhus tunne, et kogu maailm on ees lahti. Aga esimese 10 meetrise lennukaare tegid laupäeval ka mu magamistoa aknaaluse pesakasti rasvatihasepojukesed. Rohisin parasjagu pojengipuhmast, kui äkki isatihane „sitsikleiditama“ hakkas, kutse oli vali ja nõudlik ning korraga märkasingi, kuidas kasti ümmargusest avast upitas välja üks kollase suuga piuksuv tihane, seejärel valgepaleline must peanupp ja siis kollane rind ning... hops! tegi tihasepoju esimese lennukaare mirabellipõõsani. Õhtupäike värvis pisikese lennumeistri õrnhelesiniseks... ja peaaegu enne esimest oksa oleks linnupojake maha pudisenud, aga siis oli kohal ema – tegi kaare lennuõpilase kõhu alt läbi ja otsekui tõstis poja oksani. Järgmine kaar oli juba julgem. Teine pojake tuli pesast sama lauluga. Enne kolmandat tuli ema ussinokatäiega, surus rinnaga pesaavale tulnu tagasi pesakasti ja hetk hiljem oli veel kahel tihasepojal esimene lend tehtud. Siis tuli väike vahe ja ma tüdisin ootamast, aga kui natukese aja pärast tagasi tulin, nägin lennukatsetust, mis maapinnal lõppes. Osavalt ronis pojuke kõrgemale kohale ja proovis veel. Ei tulnud välja! Mikk võttis poja pihku ja upitas tihasekese uuesti pesakastiavast koju. Trall jätkus õhtu läbi ja pühapäeva hommikul oli pesakasti juures nukker vaikus. Aga ei midagi, vabanenud korterit tuli kohe vaatama põldvarblane.

 

Pääsukesed ehitavad pesi. Suitsupääsuke männiokkaga

 

Laulu ja lennulusti

Ajal, mil paljudel lindudel juba peaaegu lennuvõimestunud pojad toita ja õpetada, laulab ööbik ikka veel öölaulu ja kägu meelitab kukkudes linnuvanemaid end taga ajama. Siiski, kägusid tundub sel aastal varasemast veidi vähem olema. See - eest on taevas täis piiritajaid, kes on endale kuldnokkadest tühjaksjäänud pesakastid hõivanud ning käivad piiritades aina sisse ja välja. Taevas on palju ka suitsupääsukesi, aga räästapääsukesi olen vähemalt mina väga harva näinud, küllap on neil siiski omad kohad, kuhu koguneda. Kõige valjum hääletegeja on praegu aga karmiinleevike, üks hõikab mu akna all aina „video-video“. Ja musträstapesi on sel aastal palju. Kütiorus on üks vainurästas oma pesa pununud koguni kadaka otsa. Nädalavahetuse tormiiilid tegid kurja metsvintidele, kelle pesi tuli robinal alla.

 

Üksiuitajad rebasekutsikad

Põdranoorukite linnaekslemistele annavad lisa rebaselapsed, neid eksleb kõikjal, aga loomauurijad on hämmastuses, et enamasti on rebastel sel aastal vaid üks poeg. Kas on selle põhjuseks asurkonna iseregulatsioon või ikkagi kõiksugu tõved, mis peale marutauditablette möllama pääsesid? Igal juhul on praegu maasekslevatel rästapoegadel elu tunduvalt kergem. Ja mis üllatav, kui aastat paar tagasi oli talvel jänesejälge näha suur õnn, siis nüüd võib õhtuvidevikus ringi sõites näha põllul ringi kepslemas korraga kolme pikkkõrva.

 

Paarituvad silmiksurud

 

Suvine sumin

Kõige põnevam on putukaelu. Tasapisi tulevad lendu suveliblikad, juba on näha ka sinisetiivalisi taevastiibu. Ja hästi palju on sel aastal kõiksugu lutikaid, eriti silmatorkavad on punase - musta triibulised triiplutikad. Lõuna - Eestis on paljud tammed suisa raagus, tammemähkurid on lehed nii nahka pannud, et ainult rootsud järel. Mesinikud võtavad aga juba esimest mett. Oma tarusid üle vaadates avastasime, et paar nädalat tagasi sülemit puu otsast maha võttes polnud me märganud, et see ei olnudki meie oma maatõugu mesilaste sülem, vaid itaallased. Mõlemad pered laulsid ülevaatusel niivõrd erinevalt. Tumedad eestlased kumedalt, itaallased umbes o-sole-mio-likult...

 

Pokud, rabavill ja tõrvalill

Muidugi on praegu kõige rikkam taimeilm. Tõrvalilled, tulikad, kesakannid, harakputked... Siberi võhumõõk ilutseb peenral, kollane võhumõõk lodus. Metsmaasika õisi on tänavu vähem, aga esimesed pisikesed punnid on juba otsas, nõndasamuti karusmarjadel ja punasel sõstral. Rukis on rinnuni ja selles imeilusad sinised silmad – õitsevad meie rahvuslilled rukkililled. Rabad on valged kodumaise rododendroni, sookailu õitest ja villpea villapeadest. Ja pokumättad on muutunud just sellisteks, nagu Edgar Valter neid armastas joonistada, käisime sel nädalal pokude juures ühe Soome folkloristiga ka päris Pokumaal. Soovitan seal põnevas paigas kõigil lastega peredel sel aastal ära käia ja ka Urvaste külaseltsi naiste omajahvatatud odrast kama ning maitsvaid kamakrõpse proovida. Tee sealsamas lähedal asuva Tamme-Lauri tamme juurde on aga rohtumas, ka see 680-aastane vanake ootab külalisi.

 

Tõrvalill

 

“Sant ais” kaotati vanasti toast sellega, et muldpõrandal süüdati värske kadakaoks ja lasti selle helevalge suits ust avamata üle kogu ruumi levida ja õhku imbudes haihtuda.

 

SOOVITUS:

 

Eesti allikad: