Juuli neljas nädal: põrgukuumuse näpuviibutus

 

Suur sarvik - kõuepilv seisab unnesuikuva horisondi kohal – kõrge kui iidne jumal, punased sarved sünkmustas peas. Taevatipult vaatab ta alla põuas ja kuumuses ägava Eestimaa poole.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Kuivadel niitudel õitseb pune ehk vorstirohi. Salevere loopealne Matsalus

 

Nonii, lõpuks tuli see igasuvine üürike kuumanädal. Üks on neid enamasti suve jooksul Eestimaal. Seekordne on aga teravaks kontrastiks möödunud kahele külmakuule. Lämmatab see ilm nii inimesi, kui loomi. Visalt püüavad aga inimloomad selles suvepõrgukatlas liikuda, karvasemad loomad tõmbuvad aga rahulikult päevaks põõsaste ja puude vilusse ning magavad. Magavad, kuni tulikuum kera vajub horisondi taha ja udu mässib soojad heinamaad endasse. Siis hakkab udulinikust välja tulema asju. Valgest seinast vupsab välja mustakoonuline apelsinikarva reinuvader, rästapojuke risti hambus. Üsna pea tuterdab udust väljaulatuvate mändide tagant esile kaks tiira - taara ristlevat kährikupoega ja sealt eemalt, suure pajupõõsa seest, hüppab „põmm“ välja sarviline sokuisand – ehmunult vaatab ümbrust, rehmab peaga ja kihutab, pea seljas, pikkade kalpsakutega minema. Udu vajub ja udu tõuseb, valge mass hingab koos läheneva kõuepilvega. Kõu aga mängib. Kosutavat vihmavett jagab tal vaid vähestele, pöörlevaid tormi - iile jagub aga vasakule ja paremale.

 

Sinililla põld

Nädalaga küpsetas päike valmis ohakate seemned ja nüüd on taevas täis ristpistes tipitud valgeid tähne. Kesalille valgest õiemeres sai hetkega oranžikaspruun vana hein. Just heinalõhn on see, mille uimas jalgrattur praegu mööda Eestimaa teid vuhiseda saab, heinategu on lõppemas, esimesed kombainid põldudele minemas. Linapõldude sinine hakkab lõppema, kuprad on aga suured ja vägevad. Üks mu lemmikuid – sigur, õitseb praegu oma mahesinises seelikus. Ja sinised on suurema osa eestlaste näpud, sest mustikaid on tänavu tõesti lõpmatult – kõhuhädad ja kehv silmanägemine maarjamaalisi sel aastal küll kimbutada ei saa. Heinamaalt tasub kaasa kaksata suur kimp punet ja raudrohtu, männimetsa alt kukeseente kõrvalt ka peotäis islandi käokõrva ehk põdrasamblateed.

 

Tänavune suvi on mustikarohke

 

Lennukool

Linnurahval käib praegu hoogne lennukool – hüplemine ja tiivasirutus. Kaja Kübar Pärnumaalt kirjutab: „Valge - toonekure vanemad oma lastele ilmselt ohutustehnilistel põhjustel
batuute ei osta....seega peavad pojukesed ilma läbi saama ja nii nad siis pesas end hüpitavadki...et varsti päris lennuharjutusi tegema hakata“. Hiireviu - ja rongapojukeste tiivad aga juba kannavad, vanemad teevad kõikvõimalikke trikke, et neid pikematele lennukaartele meelitada. Toonekure teismelised mõnutsevad traktorite järel rohutirtsu - ja konnamoosi maitstes, korraga võib neid ühe kesakünnimasina järel näha isegi üle kolmekümne linnu.

 

Õied ja viljad

Õitsejaid on lõputult – lillad puned, kollased soolikarohud, kõrged kuldkollaste tähnidega metsvitsad, kuldsed kuldvitsad, õrn lillatupsulised takjad, kõrged põdrakanepiküünlad ja roosad palderjani õiesarikad. Pihlakamarjad koguvad sügisest värvi, leedrimarjad on tulipunased. Pähklitel on pähklinägu, aga nad on veel tuumata. Aias on valmis mustsõstrad ja kirsid. Ploomid koguvad suurust, õunapunnid näitavad juba oma olekut. Tigudemöll saab kuumaga kõva põntsu, aga see - eest naudivad sooja sipelgad, kes hoolega pulmi peavad, tiivulisi sipelgaisandaid on kõik kohad täis.

 

Metsülase seemned on valmis levimislennuks

 

Puudega folk

Käisin minagi Viljandi folgil ja küpsesin avakontserdi põrgukatlas Kaevumäel. Küllap saavad folkijad nüüd aru, miks tuleks Viljandi lossipargis hoida iga viimast kui puud, lagedalt väljalt tuleks küpsenud folkijaid ära tassida koormate kaupa. Meeste laul, mis seal kõlas, ei jää aga sugugi alla põõsalindude laululugudele, sirinad ja vidistamised, viled ja flöödid, sekka jämedam mehejoru ja õrnad naiste inglihääled. Ilus, ilus oled suvine Viljandi.

 

TSITAAT: Liha ei seisa värske augustikuul. Torma

 

Valge-toonekurgede nipp suure suvekuumuse vastu: jalad roojatakse valgeks

Eesti allikad: Kõrgema allikas

Saaremaal Sõrve poolsaarel Viieristi metsas on Kõrgema allikas, kust on saadud abi paljude tõbede ja haiguste vastu. Siin ristuvad viis teed, selle maagilise sõlmpunkti järgi on ka koht omale nime saanud. 20-meetri kõrguse Litoriina ranna-astangu idapoolse nõlva jalamil esineb rohkesti langeallikaid. Põhjavesi immitseb välja ka soosetetest astangust kaugemal, millest on tekkinud lubjarikas omapärase taimestikuga allikasoo.Väike Kõrgema allikas olnud rahvapärimuse kohaselt abiks silmahaiguste tohterdamisel, mistõttu tuntakse allikat ka silmaallikana. Allika väljajooks asub vastu päikese tõusu, selles on vanarahval usk, et selle veega võib arstida haigeid silmi ja seda vett tuuakse veel praegugi haigetele silmadele.