Piiritaja veedab oma elu õhus

 

Piiritaja Käsmu kirikumüüril

 

 

Piirpääsukese nime kantakse vaid pääsukeste välimiku meenutamise poolest. Piiritaja pole isegi mitte värvuline, nad kuuluvad piiritajaliste seltsi ehk siis on hoopis öösorri sugulane. Jässaka keha ja suure, lameda peaga lind. Sulestik mustjaspruun, lõuaalusel heledam laik, pikad tiivad on  sirpjad, saba suht lühike ja harkis. Jalad väikesed ning lühikesed ega ole eriti maapinnal kõndimiseks kohastunud.

 

Piiritaja pesitseb meil linnades ja asulates nii parkides kui aedades, aga ka Põhja-Eesti pankrannikul. Pesa rajatakse puuõõnsustesse, olemasolevatesse pesakastidesse, kui ka linnade tehnilistesse rajatistesse. Arvukus pole meil sugugi väike, pesitseb ümmarguselt sada tuhat lindu.

 

 

Mida teha, kui leiate maapinnalt piiritaja?

 

Tal tuleks kindlasti aidata lendu tõusta. Lind laseb ennast kergelt kinni võtta ja nüüd on kaks võimalust: esiteks ja arvatavalt kõige parem on piiritaja õhku visata, nõnda saab ta hetkega tuule tiibadesse. Kui linnul peaks tõsisem häda olema maandub ta uuesti maapinnale. Ega siis pole suurt muud, kui lind rahule jätta. Võib proovida asetada lind mõnele kõrgemale kohale, kus ta ennast alla kukutades saab tuule tiibadesse ja läinud ta ongi... Suured tiivad segavad rohust lendutõusmist.

 

Videos on näha, kuidas piiritaja püüab ronida Käsmu kiriku vundamendil, et ennast veidi kõrgemalt alla kukutada ning tuul tiibadesse püüda. Ornitoloogidel on hüpotees, et lennuvõimeliseks saanud noorlinnud veedavad paar-kolm esimest aastat, pärast pesast väljumist õhus, kordagi maandumata kuni suguküpsuse saabumiseni. Hinnanguliselt läbib meisterlendaja aastas 190 000 kilomeetrit.