Kanarbiku värvimäng

 

Kanarbik

 

 

Jah, kanarbik on õide puhkemisel, kahetiivalised külastasid Leidissoos õisi halvast ilmast hoolimata ja ilmad lähevad ju uuesti suviseks.

 

Omamoodi suvelõpu kuulutaja, kui puisrabad, nõmmed ning nõmmemetsad muutuvad kanarbikuvärviliseks -  ilmkaunis vaadata. Tavaliselt toovad hakkajad mesinikud juba juulikuus mesilaspered kanarbikumee korjele ja soodsal aastal võib ühe mesilaspere korje küündida kuni neljakümne kilo meetoodanguni. Selliste rändmesilate ümbruses, mis asetsevad hõredates nõmmemetsades on ilusate ilmadega kosta liialdamatult „kõrvulukustavat suminat“. Kanarbikumesi maitseb veidi mõrkjalt, mis meile maius, aga ei sobi mesilastele endile talvetoiduks.

 

Kanarbiku kasvukohti jälgides tundub olema leplik taim, kuid vajab meelsasti päikesepaistet ning suudab sellises keskkonnas teisi taimi välja tõrjuda - varjulistes kasvukohtades konkurentidele alla jääda ja hääbuda.

 

Kanarbikutaim on kuivusega hästi kohanenud, kui vaatame tema pisikesi, soomusjaid lehti võib aimata, et sealt ei anta kröömigi vett asjatult välja.

 

Puisraba Nigula järve kaldal