Juuli kolmas nädal: sigadega öös

 

Tänavune kesksuvi: korraga vihm, päike, vikerkaar ja kuldsed kaselehed!

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Ilm, ilmakene on sel aastal nii heitlik, et raske on aru saada, mis aastaaeg parasjagu on. Eelmisel nädalavahetusel jõudsime ligi kuu aega väldanud troopilisest suvest ootamatult süngesse sügisesse. Nii külma, et kõige karastunumadki hinged tõmbasid taas pikad püksid jalga ja panid toas ahju küdema. Sest külm on nüüd ka öösel ja kohati hüppas termomeetri näit isegi alla kümne kraadi. Minu jaoks oli eelmisel nädalal põnevaim see, kui valvasin koos viie sakslasega Kütiorus ööd. Päikeseloojangust päikesetõusuni ümber valvaja hõljuv pimedus teeb meeled erksaks, äratab alateadvuse ja annab võimaluse loodusvaimudel läbi sinu enda kõnelda. Kõige meeliköitvaimad on ses öös hääled. Kui üksikutele pajuhalust ilmaprõksuvale raksatusele vastab enne südaööd öökull. Kodukaku uhuu-uu täiskuuööl võib olla üksinda kesk pimedust viibivale inimesele õudne, kuid ka ühendusteeks esivanemate hingedeni. Karihiirte vaevukuuldav sidistamine ja ritsikasirin, rebaseisanda peale pahandavate unest ärganud sookurgede hüüded. Kagutaevast punasesse äiksevalgusesse mässiv kauge kõuekõmin ja siis vastu hommikut põllule rühkivate metssigade vaikne röhkimine. Üks öövalvur, karjala verd Kalevala nõiasoost naine sattus aga otse põllutuhnijate teele: „Kuulsin, kuidas keegi puhkides ja röhatades tuli, üllatudes märkas see nähtamatu suur kogu mind, kuid soov otse edasi minna tundus olema kindel. Hüüatasin, et talle märku anda, et siin olen mina. Kuulsin hääle ja lõhna järgi, kuidas vedelaks löönud loom ehmatas ja kadus.“

 

Noored valge-toonekured teevad lennuharjutusi

 

Viljaaeg

Sea tuhnimisjälgi on nüüd põldudel palju, eelkõige muidugi kartulipõldudel. Kuid ka vili hakkab valmis saama ja esimesed kombainid on rukkis. Heinategijad vaidlevad pidevalt äikesepilvedega, aga ikka pudiseb midagi märga heinakaartele. Aias on valmis mustsõstrad ning rästad ja kuldnokad hakivad põõsaste otsast ära kõik punasõstrad, mis punast külge näitavad. Herneaeg on läbi, aga juurikad on paksud ja trullakad. Supi sisse saab juba naereid ja porgandeid ja värsket kartulitki. Kõrvitsalapsed kosuvad ja sibulad on juba patsi pidi üles riputatud.

 

Seenetud

Seatapp on roninud lodjapuu latva ja lehvitab sealt oma suurte valgete õielehtritega. Pune parim korjamisaeg hakkab läbi saama, pihlaka ja lodjapuu marjad koguvad punast. Murakaid on sel aastal olnud tavatult palju, aga nüüd on inimestel näpud mustikatest sinised. Ka sinikad on valmis. Seeni on metsades tavatult vähe hoolimata viimastest kõuevihmadest, maa ei ole veel toibunud põuast. Soolikarohud ja põdrakanepid, mis on suve teise poole lilled, on täisõites. Ohakavilla lendab tormituultes.

 

Sel suvel on jäneseid rohkem näha kui eelmistel suvedel. Halljänes heinamaal

 

Konnaränd

Üllatavalt palju on sel aastal jäneseid, vastupidiselt rebasenoorukite arvule. Heina seest paistab aegajalt ka punaseid pisikeste kitsede selgasid, küllap on ka neil olnud hea aasta. Konnasid ei ole väga palju, aga pisikesi musti kärnkonnapoegi tuleb juba tiikide poolt. Liblikate lustiaeg sai vihmadega läbi, tormituultes pole enam ka sääski. Väikese puhkehetke teevad ka augustini puugid. Parme on aga endiselt palju, eelkõige veekogude ääres. Toonekured püsivad veel pesades ja piiritajaema tassib veel pesakasti toitu.  

 

 

Kõikde vanade talude aiaservas või kompostihunniku juures kasvas vanasti varemerohi. See peaaegu vööni kasvav lillade kellukat meenutavate õitega taim on nüüd just nii suur, et tema lehti on hea tarvitada liigesevalude leevendamiseks ja tursete alandamiseks. Varemerohu värske leht aitab ka kehvasti paranevate luumurdude korral, kuid teadma peab seda, et ta on väga väekas taim, üle paari tunni ei tohi teda naha peal hoida, muidu on tulemuseks hoopis villid.