Sikkudest, nagu nad on

 

Siklased on mardikad, kelle keha on kiitsakas ja tundlad pikad. Paljude siklaste kattetiivad on värvikirevad, teistel aga puukoorekarva mustriga. Valmikuid kohtame suvel taimede õitel ja lehtedel ning puutüvedel. Siklaste vastsed, keda nimetatakse tõukudeks, aga arenevad puidus. Kuna puit on toitainevaene, siis võib vastsete areng kesta mitu aastat. Sellest tulenevalt on mõned siklased metsakahjurid. Siklaste liigid eelistavad üht või mõnda kindlat puuliiki.

 

 

 

Kumbki kattetiib kahe musta tähniga. Tõugud surnud kuuse- või lehtpuude puidus.

 

 

 

Kattetiivad kollakashallid, keskel kahe pruunikaskollase ristvöödiga, mida küljel lahutab suur must laik. Tõugud surnud lehtpuu tüvede ja kändude koore all.

 

 

 

Helkivroheline. Tugeva spetsiifilise lõhnaga. Tõugud vanades pajudes.

 

 

 

Kattetiivad kollase-musta vöödilised. Tõugud lehtpuudes.

 

 

 

Kattetiivad emasel punased, tipp ja õmblus mustad. Tõugud nii leht- kui okaspuudel.

 

 

 

Isasel kattetiivad ookerkollased. Tõugud okaspuudel.

 

Viiulsikku ja haava-kirisikku enam tänavu looduses näha pole.

 

 

 

Kummagi kattetiiva välisserval kolm musta tähni ning seljal must kõver pikitriip. Tõugud vanas männi- või kasepuidus.

 

 

 

Hallidel kattetiibadel 2-3 kõverat heledamat ristivööti. Tõugud haaval.