Haabade sügisvärvid

 

Haavaleht

 

 

Haavapuud pakuvad hämmastavat värviküllust juba hulk aega. Kaasikute ja lepikute järel on haavikud kolmandal kohal, kasvades puhaste haavikutena paremini meie maa ida- ja kaguosas. Armastades viljakat kasvumulda, on haab meie looduse kiirema kasvuga metsapuu. Tal on tugev ja kaugeleulatuv juurestik, mis pärast metsaraiet annab rikkalikult juurevõsusid. Vanu haavikud ei anna elurikkuse poolest teiste puistutega võrrelda.

 

„Väriseb, kui haavaleht“ - miks ta siis ikkagi väriseb?

 

Haavalehtede liikumist õhkõrnema tuulega põhjustab haavalehe kuju. Lehelaba on ümara kujuga ja lehe vars on suht pikk, pea võrdne lehe pikkusega. Füüsikaseaduste kohaselt peabki sellise kujuga leht vähimagi tuuleiiliga laperdama hakkama.

 

Samas kerkib järgmine küsimus - miks see puule kasulik on? Vaatleme erinevaid oletusi: pidevas liikumises olevad lehed suudavad tõhusamalt päikeseenergiat püüda või teiseks, et pidevas liikumises olevate lehtede pinnalt aurub rohkem vett, seega peab juurestik haavapuud suurema koguse vee ja seega ka toitainetega varustama. On kuidas on, aga haab kasvab tõepoolest kiiremini, kui teised puud ning võib - olla on seetõttu ka tema puit pehme?

 

Haaba pole küttepuuna vääriliselt hinnatud: halud põlevad praksumata, tasase leegiga, kaminate-ahjude klaasuksed püsivad puhtad, vähem tahmavad korstnad ja lõõrid.

 

Haavik Pedja jõe ääres. Altmetsa, Alam-Pedja

 

Haavataelik

 

Haavataelik on torikseen - viljakehad kasvavad puidu pinnal, asudes sageli „surnud okste“ kaenlas. Kuid nad põhjustavad puidus südamemädanikku. Kahjustatud haavatüvi muutub hapraks ning tormituultes kergelt murduvad. Ega naljalt ei leia vana puud, millel haavataeliku kabjakujulisi ja tüvele liibuvaid viljakehi ei märkaks.