Kanakulle on meil talvisel ajal rohkem

 

Kanakull

 

 

Kanakullid, kes meil pesitsevad peavad enamalt jaolt paikset eluviisi, lisandunud on rändurid idast ning põhjast - seega ka talveaegsed kohtumised tõenäolisemad.

 

Lennus näeme tumedate ristvöötidega, heledat või veidi kreemjat alakeha ja pikka saba, millel on neli laia, tumedat vööti. Tiivad laiad ja ümarad. Lennupildis tehakse paar kiiret tiivalööki ning sõulennul hoitakse tiibu kitsalt koos, suuna muutmisel lähevad tiivad lehvikuna laiali.  

Sulestiku värvus aastaaegadega ei muutu. Silmad kollased, nokk must, vahanahk kollane nagu jaladki. Pikkust on kanakullidel üle poole meetri ja tiibade siruulatust üle meetri. Emaslinnud on isaslindudest suuremad: kaalud vastavalt pooleteise kilo ringis ja „tugevamal sugupoolel“ kilo või sutike vähem.

 

Avamaastikel kütitakse närilisi: uruhiiri või mügrisid. Tiivulistest, värvulisi, tuvisid, vareslasi. Metsaveertes kanalisi: metsist või laanepüüd, lagedatel nurmkanu. Suuremad emaslinnud võivad jänesest jagu saada. Võimalusel toituvad raipest.

 

Viimastel aastakümnetel kanakullidel hästi ei ole läinud. Veel aastatuhande vahetusel oli meil pesitsejaid kuussajast paari enam nüüd hinnanguliselt pea poole vähem ja järelkasvu on napilt.

 

Kanakulli võib segamini ajada raudkulliga, siis on tavaliselt tegu raudkulli emaslinnuga, kes on sarnaselt kanakullile isaslinnus suurem.

 

Kanakulli vaatlused: LINK