Soro- ja niidukimalane

 

Sorokimalane

 

Niidukimalane

 

 

 

Katkise vööga kimalane, ohakakimalane, hiliskimalane, mitmevärviline kimalane, muutlik kimalane – need on ainult mõned kohalikud nimed väikesele sorokimalasele Euroopa keeltes. Ladinakeelne (ja sellest ka eestikeelne) nimi on tuletatud Sjælland’i piirkonnas Ida-Taanis asuvast linnakesest Sorø, kust Carl Linné õpilane, Taani zooloog Fabricius selle liigi esmakordselt leidis. Teise väikese liigi, B. pratorum’i nimeks on Euroopa mandriosas pandud üksmeelselt niidukimalane (Ladina keeles ‘pratus’ - heinamaa, niit). Vaid inglased kutsuvad teda varaseks kimalaseks, kuna tegu on liigiga, kes reeglina varakult oma suvehooaja lõpetab, kuigi soodsal aastal annab kaks põlvkonda.

 

Sorokimalane, suupärasemalt ka soroks kutsutu, on meil kõige varieeruvam liik, kelle kaks alamliiki annavad omavahel ristudes mitmeid mustrikombinatsioone. Seetõttu on vahetevahel seda liiki kindlalt eristada väga keeruline. Valgesabalise alamliigi B. soroeensis soroeensis tagakeha teisel segmendil on tavaliselt katkenud kollane vööt, nn. „katkine vöö“. Iseloomulik on, et kollaseid karvu jagub sageli veel ka kaarjalt eelmise, musta vöödi külgedele. Selle alamliigi töölisi kirjeldatakse vahel kui väikeseid, eriti särava sidrunkollase värvusega „maakimalasi“. Punasesabalise alamliigi B. soroeensis proteus põhivärvus on must, mistõttu teda võib segi ajada kivikimalasega. Õnneks on siinmail levinuim (nagu ka liigikirjelduse aluseks olnud tüüpeksemplar) selgelt äratuntav must-valge vorm – põhiliigi melanootiline teisend. Sorode tagakeha musta vöödi ja valge tipu vahel võib asuda punakas joon, mis vahel on väga kitsas, mõnikord aga laiem, meenutades niidukimalase punast saba. Eksimatult võime sorokimalaseks arvata must-valge isendi, kelle tiibade ees jookseb üle rinna kollane vööt, mis selja poolt paistab ainult kahe „pagunina“.

 

Kevadel ja varasuvel tunneme punase tagakeha ja kollase krae järgi ära niidukimalase, kelle rindmikul ja tagakehal võib samuti esineda erinevaid vöödikombinatsioone ja keda suve lõpupoole võib segi ajada must-punaste liikide isastega. Kollased vöödid on emastel tavaliselt olemas rindmiku ees, paikkonniti ka tagaosas või tagakehal. Tagakeha esimesel ja teisel lülil esineb kollane vööt peamiselt isastel.

 

Seega võib neil kahel liigil individuaalne värvus varieeruda sedavõrd, et mustri järgi määramine osutub teinekord küllaltki keerukaks.

 

Liitu „Meie kimalaste“ grupiga Facebookis: LINK

 

ning jaga huvilistega pilte oma kodukoha kimalastest!