Üleni pruunid ja haruldased kimalased

 

Schrencki kimalane

 

 

 

 

 

Kuna meil pole veel täit ettekujutust, millises piirkonnas ühed või teised haruldased kimalaseliigid elavad, on uued leiuandmed äärmiselt väärtuslikud. Äravahetamiseni sarnaste pruunide liikide tõenäolise või kindla esinemise väitmiseks tuleb olla määrangus väga ettevaatlik. Kuna pisematel isenditel on tunnused kehvemini avaldunud, võib kattuvas areaalis vähearvukate sõsarliikide eksimatult tuvastamine olla äärmiselt keeruline.

 

Kõige lihtsam on ehk ära tunda Schrencki kimalast (Bombus schrencki), kelle rindmiku seljaosa katavad ühtlaselt eredad oranžikaspruunid, rindmiku kõhupoolt ja tagakeha aga heledamad karvad. Tagakeha segmentidel vahelduvad tihedalt ja hõredalt karvastunud alad, kus must kitiinkest läbi kumab. Seetõttu näib tagakeha kollase-musta vöödiline. Teistest pruunidest liikidest eristamiseks uurime tema tagakeha külgi: Schrencki kimalasel on seal tumedaid karvu nii kolmandal, neljandal kui viiendal lülil, samal ajal kui sageli esineval põldkimalasel on tumedaid karvu vaid kuni neljanda lülini ja tagakeha tippu katavad heledad karvad, jaani- ning samblakimalasel on musti karvu ainult päris tagakeha tipus kuuendal lülil. Schrencki kimalast peetakse muuseas erakordselt heaks liblikõieliste, huulõieliste ja käpaliste tolmeldajaks metsades ja metsaservadel.

 

Samasuguse erk-ruuge turjaga on samblakimalane (B. muscorum). Temagi tagakeha paistab lülide eesosas asuvate hõredamate karvade vahelt läbi kumava musta kitiinkesta tõttu ühtlaselt vöödiline, ehkki keha katavad pealtpoolt ainult kollased karvad. Jaanikimalase (B. humilis) tagakeha teisel lülil jookseb lai kollakaspruun vööt, mis võib kitsamana korduda ka kolmanda lüli eesserval, kuid neljas ja viies lüli on juba silmnähtavalt heledamad. Samblakimalane on jaanikimalasest suurem ja erksavärvilisem, jaanikimalane samblakimalasest heledam. Samblakimalase tagakeha on trapetsikujuline, jaanikimalasel aga kolmnurkne. Näopiirkonna, tagajala reie ja kõhualuse karvade värvus võib alamliigiti varieeruda mustast hallikasvalgeni. Neil vähestel isendeil, keda mina olen näinud, on need kehaosad kollased; ainult samblakimalase reiel ja säärel segunevad kollased ja mustad karvad.

 

Erinev on ka elupaiga eelistus: jaanikimalane valib kuivemaid lillerikkaid niite ja nõmmesid ning vähem intensiivselt karjatatavaid rohumaid, aga samblakimalasele meeldivad soisemad alad või kraavitatud heinamaad, kus toidutaimeks on püsivalt tallataval rajal õitsev ristik. Rannaniitudel võivad need kaks liiki siiski kokku saada.

 

B. laesus eristub rindmikul tiibade vahel asetseva tumedama laiguga. Tagakeha on ühtlaselt kollakasruuge, ilma mustade karvadeta kuni viienda lülini. Ta sarnaneb samblakimalase tumedama vormiga sedavõrd, et ka mõned spetsialistid pole kahe liigi emastel vahet suutnud teha ja tuvastavad liigi isaste genitaalide järgi. Siiski võime proovida mõõta näo proportsioone küljelt: B. laesus’e põse pikkus (mõtteline sirge liitsilma alt lõugade kinnituskoha ülanurgani) on pisut lühem kui lõugade aluse laius, samas kui Schrencki, jaani- ja samblakimalasel on see pisut pikem ja põldkimalasel palju pikem. B. laesus’t võiks otsida sisemaa niitudelt, kuivade männimetsade lagendikelt ja õitsevalt lutsernipõllult, kus näiteks Kesk-Venemaal on ta olnud domineerivaks kimalaseliigiks.

 

Liitu „Meie kimalaste“ grupiga Facebookis: LINK

ning jaga huvilistega pilte oma kodukoha kimalastest!

 

Schrencki kimalane