looduskalender.ee

Jah. Eks kotkad kogunevad ka muidu talviti kokku, randadele mere ääres. Seal on toitu: metssead, kes on uppunud, aulid, sõtkad. Kui jahimees laseb põdra ja midagi jääb sellest maha, on kohe rongad kohal. Nemad juhatavadki merikotkad kohale.

Ükskord läksime soosse, hästi ilus märtsiilm oli, lumi säras. Nägime palju merikotkaid, siin paar, seal paar. Miks nad seal istusid, huvitas. Hakkasime otsima ja leidsime murtud metskitsi. Oli nii ära söödud, et kondid vaid järel. See oli kotkastele tähtis toidupala, et kogunesid veel kevadelgi suurel hulgal. Märtsis otsivad nad juba tegelikult pesapaika.

Tal on kõht täis, aga – see on minu arvamus – tal on ikka selline kulinaarne huvi asja vastu. Ta saab midagi aru, ta jälgib. Kui tal hakkab väga kade, kui näeb ronka suure tüki küljes, siis ta võtab selle ära. Aga see on linnuriigis tavaline, et suuremad linnud võtavad väiksemate toidult matti. Ma arvan, et tänu ronkadele merikotkad leiavadki söögikohad üles. Sest rongad on väga terased. Ronk reageerib juba jahimehe paugule.

Aga ronk ei lasku maha, seda jahimehed teavad. Näiteks küttidel on selline nipp, et kui lasevad põdra ja ei saa kohe saaki ära vedada, siis tõmmatakse tavaline nöör põõsa või puu otsast üle selle põdra. Ronk ei tule! Harakas ja pasknäärid tulevad, aga rongad ei tule kunagi.

Meid huvitavad rõngastatud linnud. Umbes pooled, kes siia tulevad, on värvirõngastega. Muidu on niisama rõngastamisest ju väga vähe tolku. Tagasiside on oluline. Aga tänu sellele, et siin talvel toidame, saame jälgida, kust kotkad meile talvituma tulevad. Palju rõngastatud linde on Soomest. Eelmisel aastal oli üks Koola poolsaarelt. Seal on karmid talved, nad tulevad selleks ajaks mere äärde.

Värvilistest rõngastest saame 30–40 protsenti tagasisidet, see on väga hea. Tegeleme varjest ka kotkaste pildistamisega, selle vastu on fotograafidel huvi. Aga põhiline on ikka rõngaste uurimine.

Paiga valisime kõiki asjaolusid arvestades, oluline on kasvõi seegi, et päike vastu poleks. Proovin toita neid juba viiendat aastat, oleme katsetanud erinevates kohtades. Alguses tegime laua, et päästa liha kährikute ja rebaste käest – tõstsime sööda üles. Ükski kotkas ei tulnud peale! Siis nad spetsialiseerusid sellele, et rongad läksid väga ettevaatlikult lauale, võtsid sealt lihatüki ja kotkad siis ründasid ronka ja võtsid söögi ära. Teises kohas ei sobinud jälle see, et talvel hakkasid metsaveo masinad voorima, häirimine oli suur.

Metsloomi tohib sööta ainult ulukilihaga, seda saame lihatööstusest. Kui ulukiliha töödeldakse, siis teatud kohad lõigatakse välja ja see jääb üle. Töötlejad on huvitatud sellest, et ma selle ära viin.

Korraga olen näinud ühel õhtul 15 kotkast, üks kaljukotaks teiste seas. Siinkandi suurtes soodes kaljukotkas liigub.