Foto: Arne Ader
Pärast lumesadu
Ei ole meil inimest, väikest või suurt, kes poleks viimastel nädalatel selle puu nime korduvalt maininud. Nüüdseks juba talvise looduse „varjusurmas“ väljendab igihaljas kuusk meie metsades elujõu kuvandit. Rahvapärimustele tuginedes kehtib see muistsetest aegadest, juba enne kristlike jõulupühade toomist meie maadele.
Harilik kuusk on meie looduses ainsa kasvava kuuseliigina äärmiselt varieeruvate tunnustega, mida metsas hulkujad kindlasti täheldanud. Neid tunnuseid on suisa saja kolmekümne ringis, kas vormilt, teisenditelt või sortidelt. Levinuimatest tulevad silmade ette lühterkuusk, ussikuusk, mida kerge märgata, aga erinevusi jagub nii kuuse kujus, võras, kui kuusekoore värvuses.
Kuuse latva oleme harjunud nägema pea alati terava tipuga. See annab tunnistust, et puu kasvab edasi ka aukartust äratavalt kõrges vanuses – üle paarisaja aastased pole meie metsades sugugi haruldased.
Kuuseokkaid paiknevad okstel tihedalt, mis viitab varjulembesele puuliigile. Uuringute kohaselt suudab kuusepuu kasutada päikeseenergiat kõige tulemuslikumalt, võrreldes meie teiste taimekooslustega.
Käbikaunistust jätkub kuuskedel ka tänavu nagu möödunudki aastal. Tähelepanekutele tuginedes korduvad väga head käbiaastad viie kuni seitsme aastaste vaheaegadega.