Detsembri neljas nädal: Veerohke aasta

Kevade saabudes sadas lõpuks korralik  lumi maha ja lõokesed lõõritasid hangedes.

Ilm siin Peipsi veeres on nii lumine, et peale jõuluööd avastasime akende tagustest hangedest ligi poole meetri sügavused jõuluvana jäljed...

 

 

Ka Peipsi ise on valge jää ja lume all, kuid kümnekonna kilomeetri kaugusel silmapiiril tõuseb tumesinise seinana vaba vesi. Tiigijää praksub veel parajal määral, nii et jõulukingiks saadud uiske on vara proovima minna. Kuid männioksal rippus pika niidi otsas veel neljapäeval pisike ämblik. Jah, ja Pärnumaal vudivad ringi veel koguni siilid. Kaja Kübar ütleb, et mõned päevad tagasi avastas ta et koer närib aias... tikri noori rohelisi lehti.

Jõulukuu oli Lõuna- ja Ida-Eestis lumevalge, ent sellele vaatamata ei kiirustanud künnivaresed lõunamaarännule.

 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Eesti on löödud kindlalt kahte lehte – piki Pärnu jõge. Ühel pool näiteks oli lund, teisel mitte. Lääne-Eestis oli pihlakamarju, aga vähe sääski, ida pool vastupidi jne.

Lääne-Eesti suve lõpp pakkus punetavaid pihlapuid, Lõuna-Eestis oli pihlakate marjasaak aga kesine.

Peale taliharjapäeva algas Eestis kevad – kraadiklaas näitas jaanuarist märtsini 6-8 pügalat rohkem sooja kui tavaliselt. Hanged tulid aga taas märtsi viimasel nädalal. Üleujutused olid nii kevadel kui sügisel – Soomaal nüüd 6 aastaaega. Esimene kõu kärgatas 6. aprillil. Oli rekordite aasta – vihma kallamises augustis ja lume sadamises novembris – kohe pool meetrit hangesid. Vesine aasta tekitas märtsi alguses Pakri pangal rekordilise varingu. Detsembris pulbitses üle mitme aasta jälle Tuhalas nõiakaev.

Märtsikuu alul varises Pakri pank.

 

Jaanuari lõpul võis peenralt noppida rohelist sibulat. Veebruaris õitsesid lumikellukesed ja võililled ning paiselehed. Metsa all sirasid samal ajal sarapuu ja lepa õietolmus verevad karikseened. Märtsis olid põõsaalused täis naati ja nõgeseid. Vello Kepparti sõnul oli taimedel rahulik aasta, polnud põuda ega kahjustavaid külmakraade. Vett oli nii palju, et soiste kohtade taimestik võitis. Aga, et polnud suurt suvist sooja, siis soojanõudlikud taimed kiratsesid – kõrvitsad olid väiksemad ja päevalilled ei viljunud. Istutatud metsataimed läksid hästi kasvama, kuid hoogsalt kasvasid ka uuendatud raielankidel peapuuliiki varjama hakanud lehtpuud ja -põõsad. Sügisene kasekuld tekkis augusti lõpul. Saare lehed varisesid rohelistena nagu leppadel tavaks. Võrsete puitumiseks ja taimede talveks valmistumiseks andis ilm piisavalt aega, ei kiirustanud külmaga lehtede langetamist. Siiski oli loodus sel aastal tunduvalt värvikirevam. Keppart soovitab veel taimeaasta ülevaate saamiseks kiigata toanurka: „Puude väga head pikkuskasvu võite vaadata, kõrvutades jõulukuuskede selle aasta võrsete pikkust vanemate võrsetega.“

Rebased ei jäänud vast sel aastal mitte kellelgi kohtamata...

 

Veebruari alguses olid karud üleval. Märtsis sündinud viigripoegadest sai palju hukka, sest polnud jääd. Oli palju hiiri. Ja tänu vetameti marutauditõrjele tõeline rebaseaasta, eelkõige linnarebaseaasta – eks nad tiku nagu inimesedki nüüd parema elu peale linnadesse.

Mitmed loomad said virtuaalkodu – käivitusid seakaamera, linnutoidumaja- ja kotkakaamera.

Esimene tihane suristas pesakasti juures veebruaris, vilistav kuldnokk märtsis. Märtsi lõpu lumi ehmatas küll varatulijaid, kuid linnukevad ärkas taas aprillis ja kohe valju lauluga. Eriline oli aga sügis selle poolest, et kõik sookured olid rändel sootuks valedel kohtadel, linnumehed ei suutnud neid üles leida. Ja ka lagled sattusid sügisel isegi Edela-Eestisse ning üldse oli neid tavapäratult palju Maarjamaal. Viimased haned lasksid jalga alles novembrikuus. Kuldnokad ja künnivaresed talvituvad suurte parvedena.

Jaanuaris ja veebruaris kippusid meile kallale vereimejad – puugid. Veebruaris lendas Sõrves ringi liblikaid. Urmas Tartes räägib: „Vabariigi aastapäeval tegin pilti tume-märslase röövikust – need ilmuvad tavaliselt välja aprilli lõpus. Mais oli mere ääres suisa paksu kihina vee peal hooghännalisi, suvel oli puruvanade valmikute massiline lendamine. Ka liblikaid oli suvel lõputult palju, nagu sääskigi. Nägin ka idapoolseid sisserändajaid – valgetähn-pajuliblikat. Sügistalvel pagesid putukad pidevalt suurvete eest.“

Kalailmas oli vääriskalade aasta. Suurveed pesid orgaanikast puhtaks meie siseveed. „Eriti head tingimused on olnud lõhelistel, vetes vilksatab isegi 10 kg suurusi isendeid,“ kirjeldab Gennadi Skromnov. Kuid ka Peipsis on koha ja latika aeg, juba liigub ka rääbist, kuid kadunud on tint.

Suvi oli soodne partidele, kes tegutsesid mõnusasti luhaheinamaadel.

 

Oktoobrikuu tõi Eestimaale lageuputuse.

Vana-aasta öösel oli kombeks ikka ennustada. Üht veidi teistmoodi ennustust soovitab Mikk Sarv. „Mine vana-aasta öösi pimedas puukuuri riida manu. Võta sealt esimene ettejuhtuv puuhalg. Kui see on mõnus vaigulõhnaline halg, siis tuleb uuel aastal tegemist rõõmsameelsete inimestega, kui okslik, siis riiakate inimestega, kui sile ja sätitud nagu bensiinijaama võrkkotihalg, siis pintsaklipslastega, kui kuiv kõlisev kuusehalg, siis muusikutega jne.“