Ussilakk - äärmiselt mürgine taim

 

Ussilaka-jänesekapsa kooslus

 

 

Ussilakk kasvab Eestis meelsamini viljakal pinnasel nii salu- kui segametsades, samuti puisniitudel. Õnneks pole ta kusagil eriti arvukas ning mõne teise taimega teda segamini ajada on raske.

 

Ussilaka kasvukõrgus jääb alla poole meetrit. Taime vars on püstine, ülaosas lühikese varre otsas neli äraspidi munajat lehte (harva kas vähem või rohkem). Taime kroonib sinakasmust lapik mari – vahel vahakirmega kaetud, teinekord läikiv. Sarnaneb ju mustikale, aga pole nimetatuid taimi koos märganud kasvamas ja mustikat tunneb „iga laps“.

 

Ussilakk on muiste põlisrahvale tähendanud mõisteliselt „ussi lakkumist“, mis olla kogu taime mürgiseks muutnud. Vaimukad keelelised mängud.

 

Eriliselt mürgised on ussilaka vili ja risoom, tegelikult kõik taime osad. Põhjustades kõhuvalu, siseelundite krampe, iiveldust, peapööritust kui valu, isegi deliiriumi. Südame ja hingamislihaste halvatuse tõttu võib inimene surra. Ravimtaimena on ussilakka kasutatud meie mandril teadaolevalt 16. sajandist: Euroopas süüfilise ja Venemaal hullumeelsuse raviks… Homoöopaadid kasutavad väga tugevalt lahjendatud ekstrakti ka tänapäeval.

 

Igaüks peab teadma, et metsas ei või ussilaka sinist vilja isegi maitsmiseks proovida.