Jaanuari teine nädal: kaevamissport

Nädala neli ilmamärki:

 

Lund jätkus Eestis nüüd tõesti kõikjale, vaid kõige kaugemal läänesaartel katab maad sentimeetrine lumekirme, Haanja mägedes on seda aga nelikümmend sentimeetrit, ehk siis väiksele lapsele põlvini... Aga tiigil uisujääd lahti kühveldades üritasime perega lahendada ka üht õuesõppe ülesannet, et kui palju kaalub see hulk lund, mille tiigiveerde viskame – ikka 7 kg labidatäis. Aga lugemine läks kiiresti sassi ja siis tuli ära mõõta tiigi läbimõõt – 12 meetrit. Koolimatemaatikast tuttav valem piiärrruut (S=π r² ) andis tiigipinnaks umbes 100 ruutmeetrit ja sellel olnud 20 cm lumekiht kokku 20 kuupmeetrit. Et ilm oli reedel see kõige parem lumememmeilm, mil vett lumes palju – tihedus 400 kg/kuupmeetri kohta, siis tulemuseks peaks oleme, et kühveldasime tunniga ära ligi 8 tonni lund. Prrr. Igal juhul oli pisike kaevamissportlane lõpuks nii väsinud, et lamas lumel, lestad laiali ja nõudis: „Olge tasemini, ma loendan pilvelambaid.“

 

 

Kahjuks oli nädala esi-loodusuudiseks emata jäänud kolm karujuntsu. Mikk Sarv kommenteerib, et küllap võib seda nimetada mulluse metsareformi esimeseks kahjuks – kontorilaua taga istuvad metsamehed ei saagi raiet planeerides teada, kus puu all karupere magab – küll teadsid seda endised metsavahid, pidevalt oma metsas käies ei saa ju nii suure looma tegevusjäljed märkamata jääda. Huvitav oleks näha RMK ja keskkonnateenistuste andmebaase, kas on üldse kirjeid, kus karud magavad? Turvakodus on juntsud nüüd tasapisi sirgumas, metsameeste hooliv ja kiire tegutsemine ei lasknud neil külmetuda. Ligi kahekilosed mõmmid vaatavad oma uut karupesa sügavtumedate silmadega, küll on kinni veel nende kõrvad. Nigula turvakodu perenaine Kaja Kübar toidab neid piimaseguga iga kahe tunni tagant, ka öösel. Ringiukerdavad mõmmid peaksid jalule tõusma veebruari keskpaigaks.

 

 

Aga valgetel lumeväljadelgi on loomauudiseid. Jahimees Neil Ilves Koeru kandist räägib, et metsseakarjad on veel suured, üksikud hundid püüavad neid lammutada, et sigu ükshaaval jahtida. Looduskalender.ee seakaamera jälgijate juttudest saame teada, et seapulmad veel käivad. Ilmamees Gennadi Skromnov ütleb, et tõenäoliselt sünnivad esimesed triibulised põrsad sel aastal siiski märtsi alguspoolel, vanarahvas teadis ju, et sea tiinus kestis 3 kuud, 3 nädalat ja 3päeva. Kaamera ette on aga sel talvel korraga jäänud 17 siga, eelmisel aastal oli rekord 28. Kel asja vastu huvi võib, end monitori ette asutada umbes kel 17.30, kui pimedaks läheb.

 

 

Kummaline küll, aga laupäeval lendas vares juba mingi pikema asjandusega. Küllap on see vaid eelmäng uuele pesitsusaastale. Kihnus nägi Aivo Klein kahte sarviklõokest, nemad pole meil küll kevadekuulutajad. Põnevad on praegu matkad jõe äärde, kus võib kohata vesipappe ja jäälinde. Linnuvaatlejad arutasid terve nädala selle üle, kas jaanuarikuus on tihaseid vähemaks jäänud. Kas tihasekao põhjuseks võib olla tihaste maiuspalade – päevalilleseemnete puudus toidulaual, detsembri tuisk ja pakane, raudkullid või loomulik talvine ränne? Igatahes on ka meie palkseinale koputavate kollakõhtude hulk vähenenud.

 

Üks teadaandmine ka Peipsi jääkaane pihta koputajatele: Peipsile võib taas minna, aga järvejää on kaetud paksu lumega ja ega pragusid ses lumevalevuses märka – nii et abivahendid jääle minnes kaasa!

 

 

Kaks nädalat tagasi, kui pidin tööpäeva hakul autoga ristipõiki läbi Eestimaa Mustveest Haapsaluni sõitma, jäi minu kui loodusvaatleja silma üks kurb tõsiasi – iga natukese aja tagant jalutas maanteel mõni korralikult riides keskealine mees, vahel veidi ühte külge lonkav. Tean, et tegemist on infarkti- või insuldihaigete hommikuse käiguga, aga üllatavalt palju oli neid inimesi! Siit ka soovitus, võtke aeg maha enne, kui peate selliseid käike tegema hakkama ja jalutage, jalutage, jalutage õues.

Mikk Sarv ütleb, et aasta alguses oli vanarahval tavaks teha kõva lärmi, et igasuguses pahad vaimud minema peletada. Ilmtingimata ei pea oma lapsele kohe koju trummikomplekti soetama, teha võiks klõbisti – selleks tuleb poolesentimeetrisest paksusest lauast saagida 3X5 cm suurused tükid, mille ülaserva puurida paralleelselt 2 auku ja lauatükivirn ülaservast neid auke pidi nööriga kõvasti kinni siduda, lahtijäävad servad klõbisevad raputades kõvasti nagu kastanjetid.