Veebruari teine nädal: lehtpuupalkide aeg

Sellenädalane neljapäev on kaduneljapäev. Nüüd on kõige parem aeg metsast tuua need lehtpuudest tarbepuud, mida aasta jooksul vaja läheb.

 

Nädala neli ilmamärki:

Vanarahvas leidis tõesti, et kõige paremini püsivad lehtpuust tarbeesemed või haavast saunad siis, kui palgid on langetatud veebruaris kuu viimase veerandi päevadel. Mikk Sarv ütleb, et veel parem, kui sel ajal tuul põhjast või kirdest puhub ja kui puud õnnestub langetada tuule suunda. Siis võib isegi haavapalk seinas üle saja aasta mädanemata vastu pidada. Okaspuu langetamiseks on aga sel aastal kõige paremad päevad veebruarikuu lõpus – siis kui taevas noorkuu. Jah, ja Saaremaa kohta on kirjandusest teada, kui õiget tuult ei tulnud, siis jäeti mets hoopis langetamata. Et kuu ei määra ainult palgikõvadust vaid ka kalasaake, seda kinnitavad möödunud nädala täiskuuaegsed sikuskasaagid – Loode-Eesti väikejärvedelt püüti ülisuuri hauge – poekaalul ülekaalutuna said kirja sellised purikad nagu 5,2 ja 6,8 kilo! Muideks, kõik metsajõed ja kraavid on veel kas nõrga jääga või kogunisti lahti.

 

 

Gennadi Skromnov, kes koos Ivar Jüssiga Saaremaal hülgeid jälgimas käis ütleb, et Vilsandi rahvuspargis sündisid eelmisel nädalal esimesed hallhülgepojad. Mandril on rebased lõpuks teeveeres nuhkimise asemel korraliku põlluhiirejahi ette võtnud. Kitserahvas, keda selgematel ja helgematel päevadel juba ühe ning mõnekaupa ringi uitamas nähti, liitus lumisematel päevadel jälle tosinasuurusteks karjadeks. Lemmikorasepõllud said auguliseks kraabitud ja jälgi täis tipitud. Karvutud inimloomad käivad ikka püssidega metsajooksu harjutamas – selle nädala ohvriteks ka kaks väikest karupoega, kelle ema Pärnumaal jahimeeste eest pages. Nüüd on siis Nigula metsloomade turvakodus kasvamas viis väikest karujuntsu – esimesed kolm teevad juba mitu sammu järjest enne kui pepuli potsatavad. Uued karuorvud on Kaja Kübara sõnul veel rohkem maa küljes kinni. Turvakodu perenaisele võiks küll karuema medali anda – 35 turvakodusse toodud karupojast on üles kasvatatud ja metsa lastud üle 20. Aga sel tööl ei paista vist lõppu.

 

Tugitooli loodusvaatlejad said sel nädalal uue vaatlusala. Veebi-ilma tegijaks tõusis pidevalt magav kodukakk, vt www.eoy.ee/kodukakk/kakukaamera. Ma pean küll ütlema, et ma ei saa seda kinopilti vaadates lahti tundest, et koputaks hiirega pildile – äkki kakuke vaatab ringi või teeb midagi. Aga eks loodus ole üks rahu ja kannatlikkuse õppimise koht. Need linnuvaatlejad, kes õues käivad, teavad aga kinnitada, et kakud huikavad juba öös mõnuga, kõige lummavam oli see nädala alguspoole täiskuuöödel. Põnev on ka see, et kakkude päevased kaimud – kullid on kuidagi aktiviseerunud. Isegi nagu veidi rohkem on põldudel näha hiiri jahtivaid hiireviusid. Ka harakad, hakid, rongad ja hakid on silmnähtavalt rohkem elevil. Harakad hoiduvad juba pesakuhjade juurde ja piiluvad ärevil nägudega, kui mõne sellise lähedusse satud.

 

 

Pole kahtlustki, et suurem osa inimestest istub just praegu kõige rohkem toas ja arvuti taga. On selle põhjuseks tegemata tööd või külmakartus. Vanas Hiinas mõeldi sõjameeste „jõudeoleku“ – kestvast istumisest põhjustatud seljahädade vastu välja koguni harjutuste kompleks. Nõelraviarst Lembit Kuhlberg soovitab neid meilegi, vt http://kodu.neti.ee/~ok003a/ – sirutust ülespoole ehk „taeva tõukamist“, vibu vinnastamisharjutust ehk „kotka sihtimist“, „maa ja taeva ühendamist“...

 

 

Marimaal nähti pika vastlaliu laskmise nimel rohkem vaeva, kui meil tavaks. Enne vastlapäeva laasiti noored kuused ja ehitati latte ühendades ning paralleelselt meetrise vahega mäeküljele maha asetades pikk liukoridor – parema libisemise nimel valati see üle veel veega. Jäärajal liueldi alla paarikaupa, ikka poiss ja tüdruk koos.