Märtsi algus: asiaadid käivad luurel

 

 

Alles see oli, kui Pärnumaad väisas vaenukägu, nüüd on Siberist tulnud selline tulnukas nagu lasuurtihane. Viimati nähti seda tegelast siin 1984. aastal.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Nigulas õunapuu otsas olevat toidumaja kesknädalal külastanud lasuurtihane on väga sinitihase moodi, kuid temast tunduvalt heledam. „Teda on väga raske määrata,“ ütleb linnuharulduste kirjapanemise korraldaja Margus Ots. Pärnumaalt tulnud teade vajab kindlasti veel põhjalikumat kontrollimist, igal juhul on nüüd põhjust kõigil linnumajade varustajatel ja kiibitsejatel silmad lahti hoida. Üks haruldus, kellest palju räägitud – Tatrate asukas, mägikiur – kükitab endiselt Paljassaarel Nurme tänava lähistel.

 

 

Tõsist rõõmu teeb aga see, et linnurahva teadmist mööda peaks kohe-kohe algama linnukevad. Sõrve linnuvaatleja Mati Martinson ongi juba esimesi hallhanesid märganud, kes võivad tõesti rändurid olla. Senisest rohkem on sel aastal talvitunud kuldnokki, künnivareseid ja metsvinte – nii, et mine sa võta kinni, kes meil neist kevadekuulutajad on. Igatahes sel nädalal võiksime päikesepaisteliste ilmade korral juba esimest lõokest kuulda küll. Mikk Sarv lisab vanarahva tarkusest, et kui lõokesed märtsikuus laulavad, tuleb soe kevade. Veebruarikuus laulmine pidi tooma külma kevade. Tedrekuked käivad mänguplatsi lähistel kükitamas ja mänguplatsile tiivakriipse vedamas. Vanasti ehitasime just sel ajal tedreonni ja korjasime paljakssulanud rabamätastelt mulluseid jõhvikaid.

 

Kõige kevadisem on imetajate maailm. Ilvesed kräunatavad metsas, koprad solistavad pulmamänguaja eel rõõmsalt jõgedes ringi. Siilid ärkavad kõikjal üles ja tulevad lumele kevadõhku nuusutama. Koguni üks mägraonu olla Viljandis kevadet tervitanud. Kevadiste karvaste sarvemüksudega metskitsed sebivad aga nii aktiivselt ringi, et neid on kõikjal – eriti armastavad nad olla talude läheduses ja aedades, kus maitsvamat suupoolist – viljapuud on ohus! Seal, kus rebased pole viimast jänest alla neelanud tuleks pikk-kõrvade ohus olevad õunapuud üle vaadata. Kaja Kübar ütleb, et Nigula metsloomade turvakodu kõik 5 karujõmmi kasvavad jõudsalt ja on poole raskemaks muutunud. Suures pappkastis käib juba vallatu mäng, jagatakse üksteisele kõrvalopse ja murtakse mängult üksteist – aga kõik käib veel hiirvaikselt. Vaid käpamüdistamist on aegajalt kuulda. Lähiajal hakkavad lutikarud putru saama.

 

 

Kesknädala esimene plusskraadides päevasoe viis Läänemaalt laiguti lumegi, kuid nädalavahetus tõi jõuluilma tagasi. Siiski on kogu taimeriigi puitunud osa omandanud kevadvärvi – kased on õrnalt punakad, leppadel on emasõite pungad punnis, isasurvad veel kõvad, kuid punakas toonis. Pajud on värvimöllus, neil kel valged urvanupsud küljes, on veripunased, samas korvipunumiseks sobilik vitspaju jälle kollakasroheline.

 

Eelmisel nädalal ühe meie SPA paketti silmitsedes sain ma aru, kui rikas rahvas me oleme – igapäevane lühike jalutuskäik ioniseeritud õhuga männimetsas maksab sanatooriumis poolsada krooni. Iga päev männimetsas jalutades on meil võimalik aastas kokku hoida 18250 krooni ja tarbida kohalikku toorainet. Lisaks võita hea tervis. Mine metsa jalutama ning ole terve ja rikas! Nii lihtne see ongi.

Harakad on õues silmnähtavalt paaris, põnev oleks sel ajal mängida ka harakamängu. Lumele veetakse meetrise läbimõõduga ringid, mis üksteisest 3 meetri kaugusel. Iga lastepaar otsib viis meetrist oksa ja üks lastest, emaharakas, jääb neid pessa valvama, oksi võib kinni hoida vaid jalgadega. Isaharakad lendavad teistesse pesadesse oksi näppama, võtta ja tuua võib ühe oksa korraga. Mängu lõppedes loevad lapsed oksad üle. Aga arutleda tasub selle üle, mis tunne oli näpata ja mis tunne oli siis, kui sult varastati.