KOTKA-AABITS VOL. 2 - Merikotkas

Merikotkas, foto: Arne Ader

Välitunnused
Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200-250 cm ja kehakaal kuni 5,2 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on tumepruunid, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega. Kogu saba valge. Nokk on kahkjaskollane ja jalad kollased. Noored on üleni tumepruunid, ning seetõttu kergesti segi aetavad konnakotkastega.

Toitumine
Merikotka toitepaikadeks on madaveeline rannik ja suuremad sisemaa veekogud. Väga meeleldi külastab ka kalatiike.
Saagiks on veelinnud - pardid, pütid, kajakad ja kalad. Peamise saagi hangivad kotkad rannikul või siseveekogu ääres. Talvel sööb ka raipeid.

Merikotkas, foto: Arne Ader

Pesitsemine
Vanad merikotkad on Eestis paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, kuuse-segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab tavaliselt põlise männi või haava ladva ossa, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesa muutub üsna kogukaks.
Pesi hakkavad vanad merikotkad kohendama veebruari teisel poolel. Mune munetakse 1-3 ja poegi on ühest kolmeni. Sagedamini siiski üks-kaks, kuid peaaegu igal aastal on parematel jahimaadel olnud ka vähemalt üks kolmepojaline pesakond. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata 38 päeva.

Levik ja arvukus
Esimesed kirjalikud teated merikotka kohta Baltimaadel pärinevad 18. sajandi lõpuveerandist. 1815. aastal on merikotkast nimetatud Eestis eriti Peipsi ääres mitte kuigi haruldaseks linnuks. 19.sajandi linnu-vaatlejate tähelepanekutele toetudes võiks merikotka tolleagset arvukust hinnata vähemalt kolmekümnele paarile. Ilmne arvukuse langus leidis aset 60-ndate aastate teisest poolest. Nii näiteks 1968. a. ei saadud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Olukord hakkas paranema 70-ndate aastate teisest poolest ja praeguseks hinnatakse meil merikotka arvukuseks 100-120 paari.

Vaata infot kotkaste kohta

Rein Maranit usutles Helen Arusoo, ajakiri LOODUS

Rein Maran, mida kotkad on Teile õpetanud?

Olemise tundlikkust ja iseseisvust. Ja samas olemise haprust. Selleks, et kotkapesa hävitada, on tarvis ju väga vähe, lindude häirimist valel ajal.

Merikotkaga on mul suhted ammusest ajast. Kui ma alustasin loodusfilmija teed, siis minu esimesed õppefilmid olid ju Matsalu kandist. Näiteks film viimasest täistüvepaati kasutavast kalurist, kellega kalaretkedel kaasas käisin. See vanapapi jättis mulle sügava mulje. Vaikselt loivas ta oma paadiga lahe roovahelistele laguunidele võrke vaatama. Veelagedad kihasid elust. Minust hoidusid kõik linnud eemale, aga tema ümber ujusid nad rahulikult ning ei pööranud talle mingit tähelepanu. Mina olin võõras, tema oli oma. Ka mina tahtsin kõigest hingest oma olla. Aga kuidas?

Muide, tol ajal oli kühmnokk-luik Eestis haruldus. Jahtisime temast filmikaadreid. Ehitasime erilise parve ja sellele varje, et sealt siis, hing endal põnevusest kinni, luige pesatoimetusi filmida. Nüüd on kühmnokk-luik n-ö prahilind, keda on nii suvel kui talvel kõikjal.

Tollest ajast jäi silme ette ka merikotka kuju: tema aeglane õhus liuglemine, rahulik hõljumine tuulevoogudes. See süüvis mällu.

Teine pilt kotkast. Merikotkale meeldis istuda Matsalu lahes vees kõrguvatel kividel. Istubki kotkas tundide kaupa liikumatult ühe koha peal, sest ta lihtsalt – on. Kaks mõistet – olemine ja kulgemine – tulid sel ajal kotka kaudu minusse. Ehkki need olid tookord vaid muljed, mis hakkasid hiljem vilja kandma. Olemise tarkust korjatakse terahaaval.