Uued kaamerad
Nädala lugu
Kristel Vilbaste nädala ülevaated.
Vaata nimekirja kõigist nädala lugudest siit.
Vaata nimekirja kõigist nädala lugudest siit.
Augusti kolmas nädal: udu laotub laiali
Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee
Pildistas Arne Ader
Kuldnokad heinapallil. Kasari luht, Matsalu
Nädala neli ilmamärki:
kurgede kruuks,pudisevad ploomid,herilasetrallja hiiliv udu.
Nagu nõiaväel on meie heinamaad ja põllud täis saanud suuri heina- ja põhupalle. Ühe palli peal istub rõõmsalt linavästriku perekond, teisel kivitäksi isalind. Eemal kuldsel rullil tukub hiireviu, elavneb siis äkki ja kargab pikeerides kallale hiirepiuksule. Rongad jälgivad oma pallide otsast toimuvat, aga hiireampsust ei jää järgi sabajuppigi. Ja seal kõige lagedamal on pallid täis punaseid karke – üks, kaks, kolm... oma tosinkond, need on mullused kurenoorukid, igal pallil üks toonekurg, ei iial kahekesi. Tasapisi, kui päev õhtusse kalduma hakkab, kaovad pallipõllult pisemad linnud ja asemele voogab valge udu, juba on kaetud punaste karkude varbad, siis põlved – uneudu tekk laotub kurelaste kohale. Ses paksus piimjas udust kostab sookurekruuksu, igale elusolendile sügavale südamesse pugevat rännuhüüdu: kas jätta kodused nurmed ja suverõõmupaigad ja siirduda tundmatutele teedele? Täiskuu muutub iga hetkega augustiöös aina kuldsemaks ja kinnitab: On aeg!
Põhja-Eesti rannikul on saanud küpseks rootsi kukitsa punased marjad. Inimesele pakuvad need pigem silmailu kui maitse-elamusi
Minek, mis muud!
Ja tõsi ta on, lindude ränne käib aina hoogsamalt, juba on metsavahel kuulda ärevalt seletavaid tihase, puukoristaja ja porri parvesid. Rähnid rändavad salamisi lõuna suunas, kakud jäävad rändel silma päisel päevalgi. Lehelinnud nahistavad rännuooteks lehtedelt lehetäisid. Ja põllul on esimesed laululuiged. Minek, mis muud! Isegi inimesed uurivad põhjalikumalt lehesabades ilmuvaid rännukuulutusi. Suitsupääsukese viimased kollanokad sidistavad pesas ja nõuavad aina vanematelt toitu – ka nemad peavad saama oma tiivad kandma.
Seenesadu
Muru seest kerkib vups ja vups nüüd tindikuid, murumunad ja murukerad laiutavad üha uhkemalt. Ja vihmad on katnud metsaaluse kuldsete kukeseentega, neid on nii palju, et tänavu on vaja kohe suurt korvi. Puravikku pole ma aga sel suvel veel näinud, riisikaid ja pilvikuid jagub aga tasapisi metsaalustesse. Pähklisaak ei ole eriti kiita, aga nii nagu murakaid, on tänavu kuhjaga ka jõhvikaid, neid tuleb aga veel natuke oodata.
Kimalased peavad pulmi. Ülal emaskimalane, all isane
Herilase triibukõht
Muidugi on meie aiad taas täis herilasi, tasub vaid hetkeks maha istuda, kui üks triibuline oma tantsu ümber inimese alustab ja nüüd ei himusta nad pessa tassimiseks enam vorstiviilu, vaid mekivad mett ja moosi, õlut ja mahlajooki. Kas märkasite, et ootamatult on kadunud parmud? Kuid seenelist üllatavad juba põdrakärbsed.
Raamat Eesti allikatest
Kaugel Saamimaal sain teate ka Varraku kirjastuselt, et minu 350-leheküljeline raamat “Eesti allikad” on trükikojast poodidesse jõudnud. Nüüd on kõigil võimalus lugeda, mis üheskoos paljude Päevalehe lugejate ja teiste allikalkäijatega on kirja saanud. Lugusid Eesti Kirjandusmuuseumi varasalvedest sai raamatusse kallatud kapaga, lisaks vahetuid kogemusi meie allikatelt ning muidugi juhatused, kuidas jõuda meie kuulsamate rahvaallikateni. Mina käisin raamatu ilmumise päeval Saamis Soome suurima allika - Sulaoja juures ja üllatusena avastasin, et see polegi veerohkem, kui meie Norra - Oostriku allikad. Aga lugusid on uhkeid selleltki allikalt.
Augustikuu äikesepilvedest sadas maha ka rahet
Kui augustikuu lõpus külma tuleb, siis on pärast kaua soojad ilmad. Märjamaa
Tänavusel aastal on kõik ploomipuud sügavalt kummargil, oksad on täis nii ploome, mirabelle kui ka kreeke. Vanaema magusat ploomimoosi saavad täis kõik sahvrid ja sügavkülmad, aga internetist võib leida ka põnevaimad retsepte. Eriti isuäratavad on mirabelli ehk alõtša-küüslaugu moos, mida saab liha kõrvale tarvitada: 1 kg mirabelle, 1 klaas vett, 4-5 küüslauku, 1 tšillipipra kaun, suhkrut ja soola maitse järgi ja suur peotäis koriandrilehti. Proovisin ja uskuge, see on maitsev.
Maatohter: Veresulgejad
Pisemate haavade verejooksu mõistame sulgeda raudrohu ja teelehega, kuid aegajalt tuleb ette ka suuremaid vigastusi. Siis on hea teada, kuidas seda tegid meie ja põhjala rahvaste esivanemad. Kindlasti kasutati veresulgemise loitse, aga kasutati ka mitmeid looduslikke veresulgejaid. Selleks, et seisma panna arteriaalne verejooks, kasutati haava kinnisidumisel põhjapõdra rasva. Kõige tavalisem oli aga haavade sulgemisel põhjapõdra luuüdi või männivaigu kasutamine. Veritsuse peatamiseks kasutati veel karurasva. Ka uriinisool toimis verejooksu peatajana. Ja ninaverejooksu peatati põleva taelaga, mida siiski ei põletatud veritseva koha juures, vaid ravitseja lasi hõõguva taela suitsu haigel sisse hingata.
