Baltimaade ilmakütid

Looduskalender — Mon, 25 Jun 2012 03:00:00 +0000

Kirjutas, pildistas ja intervjueeris Jüri Kamenik

Agressiivsed atmosfäärinähtused on mulle huvi pakkunud juba päris väikesest peast saadik, sest mäletan, et juba lasteaias kasvatajad vahel viisid meid akna alla, kui oli äike või torm ja selgitasid, mis toimus. Küllap see ole üks põhjus, kuidas huvi alguse sai.

Aja jooksul jäigi huvi fookus just äikesele ja sellega seotud pilvedele. Suurem osa äikeseid olen jälginud Laitses asuvast suvilast statsionaarselt, st mul ei ole olnud võimalust äikest minna taga ajama. Vanimad mälestused suurtest äikestest on pärit 1996.-1998. a., seda nii suvilast kui Tallinnast.

1998. a. juhtus veel midagi, mis süvendas huvi, kuid sedakorda mitte äikese või tormide, vaid üldse ilma vastu laiemalt. Tol talvel, kui käisin 3. klassis, palus loodusõpetuse õpetaja tervel klassil teha nädalajagu ilmavaatlusi. See õpetas päris hästi tähele panema ilmanähtusi ja nende muutusi ja seetõttu siis hakkasin rohkem huvituma teistestki ilma aspektidest. Huvitava kokkusattumusena üsna samal ajal, vist küll kuu või poolteist hiljem hakkasime emakeele tundides ühe teise õpetaja ettepanekul kasutama Tähekese ajakirja, kus ilmus just lastele mõeldud jutukesi ja näidendeid. Need sobisid hästi tundides kasutamiseks. Aga oluline oli kõik see hoopiski seetõttu, et esimeses Tähekeses, mida ma nägin, oli tagakaanel jutt pilvedest ja äikesest ning väga võimsad pildid juures. Mõtlesin, kas seda saaks äkki osta kuskilt poest või kioskist, kuid kahjuks enam kuskilt ei saanud, vaid tutvuda sai ainult raamatukogudes.

Seegi juhtum aitas huvi arengule kaasa.

Aastate jooksul statsionaarselt eemalolevaid äikeseid jälgides olen kogu aeg mõelnud, kui saaks vaid kuidagi lähemale. Meeles on väga ammune juhtum suvilas olles, see võis olla 2000. a. paiku, kui hommik oli soe ja väga niiske, kuid lõunaks läks ilm klaarimaks. Taevas puhastus pilvedest, kuid kagutaevasse jäi päris suur pilvelahmakas, mis ei tundunud üldse liikuvat. Sellest kostis konstantset müristamist, seega vaevalt see oli 40-50 km-st kaugemal. See püsis tunde ja ma ei olnud ainus, kes seda jälgis. Siis haaras küll väga tugev tunne, et võiks minna ja selle äikesekolde kinni püüda.

Tol ajal ma ei mõelnud eriti jäädvustamise peale, sest polnud õieti mingeid jäädvustamise vahendeid ja arvutit. Viimase sain ma alles 2004. a. ja digitaalse kaamera 2007. a., kuid ometigi analoogkaameraga hakkasin jäädvustama põnevaid ja eriti fotogeenilisi pilvi juba 2003. a. suvel. Siis valisin pildistamishetki väga hoolikalt, sest mõtlesin pidevalt sellele, et filmilindil on kaadrite arv piiratud ja kõik see maksab, pealegi teised pereliikmed tahavad ka pildistada. Kui näiteks oli mingi nähtus, mida paljud vahtisid samal ajal või nägin kedagi, kes vahtis mingit pilve vms suu ammuli, siis lugesin seda piisavaks põhjuseks, et teha foto.

Samuti tegin seda siis, kui nähtus avaldas mulle ebatavalist mõju. Nii tegin mõne kuuga umbes tosinkond kaadrit ja siis kaamera näitas, et nüüd on lint täis saanud. Hakkasin seda välja võtma, kui selgus, et kaameras ei olnudki linti! See oli kohutav šokk ja alles 2004. a. suvel hakkasin samamoodi pildistama, sedakorda kontrollisin, et tühjalt ei teeks pilte.

Ülaloleva foto tegin 7.9.2004. See oli vägagi ebatavaline päev, sest oli tormine, lõdisemapanevalt külm ja tugevate äikestega – ütlemata harvaesinev kombinatsioon. Äikesed läksid lahti pärastlõunal, kui tuul oli saavutanud oma kõige pöörasemad tuurid, nii et suutis juba nõrgemaid puid murda. Õhtul, kell võis olla 18, kui läänetaevasse ilmus tume pilverivi, mille jäädvustasin. Selle all hakkasid pidevalt välgud käima ja tipphetkel oli juba igas sekundis vähemalt üks välk. See raju liikus otse üle ja tõi kaasa kuni kämblasuurused rahekamakad. Tänaval olnud inimesed karjusid paaniliselt ja põgenesid igaüks erinevas suunas. Raju liikus siiski umbes 15 minutiga üle ja kogu järelejäänud õhtu oli päikeseline. Umbes samal ajal nähti Soome lahel väga võimsat vesipüksi, vt http://www.ilm.ee/index.php?41444 ja üks Nõmme elanik pildistas sadanud rahet, need küll jäid hulga väiksemaks kui Laagris sadanud, kuid muljetavaldavad on sellegipoolest, vt http://www.ilm.ee/index.php?3985.

Süstemaatilise ilma pildistamiseni jõudsin siiski alles 2007. aastal. Veel aasta hiljem tegin sammu lähemale äikesejahile, sest 14. juulil 2008 prognoositi Lõuna - Eestisse erakordseid ohtlikke ilmaolusid ja tugevat äikest. Seetõttu sõitsingi spetsiaalselt Tartusse, et selle lähedal jälgida toimuvat. Ootamine venis pikale, sest mitme tunni kestel ei toimunud midagi. Alles kl 16 läks läänetaevas tumedamaks ja äike jõudis kohale:

Äike siiski ei olnud väga hull, kuid vihma sadas palju ja taevas oli haruldaselt tume. Eriti sünge oli lõuna pool. Hiljem selguski, et kõige suurem äike oli Põlva kandis olnud, kus oli uputus. Sellise paduvihma tõi kaasa Venemaale liikunud lõunatsüklon.

Reaalselt äikesejahtideni jõudsin siiski alles 2009. a. juunis. 13. juunil oli proovijaht ja veidi hiljem, s. o. jaaniajal juba päris reaalsed jahid. Midagi erakordset tabada ei õnnestunud, kuid aimu, kuidas see käia võiks, sain küll. Väga õpetlik oli selles osas 1.-2. juuli 2009, sest siis võtsin peale kaks huvilist ja kavatsesime minna Tallinnast, läbi Lõuna - Eesti Kaliningradi, kus oli oodata ebatavaliselt kõrgeid atmosfääri labiilsuse näitajaid ning ülitugeva äikesetormi potentsiaal oli seetõttu äärmiselt kõrge.

1. juuli hommikul alustasime sõitu ja liikusime läbi Kilingi - Nõmme ja Ikla piiripunkti Riia peale, ringteelt saime alguses Vilniuse peale, kuhu ei tahtnud ja pöörasime ringi ning sõitsime seejärel otse lõunasse Leedu piirini. Taevas küll olid rünkpilved ja Leedu piiril juba ka rünksajupilved, ent midagi paljutõotavat ei olnud. Lääne pool oli taevas üsna tume ja seal oli mingit konvektiivset aktiivsust näha. Lõpuks jõudsime Liepajani ja sealt läksime tagasi Riia ringile. Äikest ei näinud, kuid saime aimu Läti halbadest teedest. Ringile jõudsime juba pimedas ja siis nägime Liivi lahe kohal välkusid. Sõitsime rannikule, vaatasime seda pisut ja alustasime tagasiteed Tartusse. Kuna olime läbinud üle 1000 km ja sõit oli kestnud järjest üle 20 tunni, siis vastu hommikut turvalisuse huvides pidime magama. Varahommikul jätkus sõit ja kuidagi venitasime Tartuni välja. Seejärel läksime lahku, magasin kl 14-ni ja tundes et olen nüüd välja puhanud, juhtusin taevasse vaatama. Kähku, aega viitmata tormasin autosse ja sõitsin Tartust põhja poole, et tabada arenevaid äikeseid. Need õnnestuski kätte saada ja jälitasin tekkinud äikesekollet kuni Võruni, misjärel sõitsin tagasi Tallinnasse.

Kokkuvõttena loen selle mammutjahi ebaõnnestunuks, sest kuigi nägime lõpuks äikest, sõitsime siiski enamuse aja tühjalt ja ebaotstarbekalt. Meil polnud isegi võimalust radari- või satelliidipilte vaadata ja seetõttu oli vaja pidevalt pilvi jälgida. Ebaõnnestumise põhjus oli muidugi kogemuste vähesus. See põhjustas ka mitu liiklusohtlikku olukorda, sh väga väsinult sõitmine, mida tuleb iga hinna eest vältida.

Imestan siiani, et meiega selle ligi 2000 km pikkuse sõiduga (kui järeljaht ka sisse arvestada) õnnetusi ei juhtunud. See retk näitas selgelt, et ilmaküttimisel on vajalikud ja isegi esmatähtsad ohutusreeglid, niisama tormamine ja taga ajamine on vaid ohuks enesele ja teistele.

Minuga 1.-2.7.2009 kaasas olnud kaks huvilist teevad Leedu piiri ääres konvektsioonipilvedest pilte.

2. juuli Tartust põhja pool. Näha on arenevat äikesekollet ja parajasti sajab suurepiisalist hoovihma.

2009. a. tegin koos huvilistega kümmekond edukat jahti, mõned neist ka Lätis. 2010. a. küll jätkasin ilmaküttimist, kuid valdavalt üksinda, sest huvitusin pilvede ja tormide täpsemast uurimisest ja kuidas oleks kõige otstarbekam jahti pidada ning milliseid ohutusreegleid täita. 2011. a. jätkus iseseisev küttimine, kuid siis kerkis esile üks huviline, kes elab Rakvere kandis ja kes on ise samamoodi viimasel ajal ajanud torme taga. Ühel 2011. a. juunipäeval ta isegi helistas, et võiks ajada koos torme taga, aga vahemaa oli sel hetkel meeletu ning midagi vaatamisväärset minu meelest polnud. Aja jooksul olen selgeks saanud, et igat väikest pilve ei maksa taga ajada, vaid ikka ainult kõige ulatuslikumaid või intensiivsemaid äikesekoldeid, kus on midagi vaadata ja uurida.

Tema astus ilmaküttide arengus Eesti seisukohast suure sammu edasi, luues praeguseks edukalt toimiva huviliste ühenduse. Ta tutvustab end kui Estonian Stormchaser ning järgnevalt lühike intervjuu.

1) Estonian Stormchasers (edaspidi intervjuus ESC), kellega on tegu ja mis on teie eesmärgid?

Estonian Stormchasers: Tegemist on tõsiste ilmahuvilistega. Meie huvi on jälgida ilmakaarte ning hoida ennast kursis ilmamuutustega nii Eestis kui mujal maailmas. Eelkõige jälgime tormide liikumisi, tsükloneid nii meil kui mujal maailmas. ESC huvi on ka ise keerulisemate ilmastikunähtuste korral kohal olla ning teha vaatlusi piirkonnas.

2) Kuidas üldse selline idee tuli? Ei ole just palju neid, keda selline asi võiks tõsisemalt huvitada...

Estonian Stormchasers: Idee tuli sellest, et mind on varasest lapsepõlvest juba paelunud tugev vihm, tugev äike, müristamine, lumetormid, kõrged lained tormituuled jne.... Ühesõnaga kõik, mille puhul näitab loodus, et inimene on siin maailmas vaid üks väga, väga väike olevus. Kui teema tõsisemalt huvitama hakkas, uurisin, kas on ka teisi huvilisi antud teemas. Ning selgus, et neid on nii mujal maailmas ja ka Eestis omajagu. Mitte küll palju, kuid piisavalt, et tekiks ühiseid mõtteid ning teemasid, mida arutada.

3) Millal tegutsemist alustasite ja kuidas esialgne tegevus välja nägi?

Estonian Stormchasers: ESC nimi tekkis 2011. aasta alguse paiku. Eks peamine idee, miks selline liikumine loodud sai, oligi see, et kuna enamjaolt on nn "tormikütid" omaette toimetajad, siis ühistegevuste käigus saaks ehk infot kiiremini vahetada ning tänu sellele saaks huvitavamaid tulemusi ning ka infot, mis kogume, on kindlasti põnev ka teistel sama huviga inimestel lugeda ja uurida. Eks hetkel tegelemegi sellega, et ühistegevusi arendada. Hetkel on üldiselt ikkagi nii, et iga "ESC" liige tegeleb omaette ning kui on mingi info "tormijahilt" kätte saanud siis jagab seda teistega. Hetkel arendame ka Skype infolisti, kus tulevikus oleks võimalik onlines kiiret infot vahetada ning ka ehk "livestreamis" näha otseülekandeid otse sündmuspaikadelt. Mis on livestream, saab uurida lähemalt siit: http://new.livestream.com/broadcast-live/get-started, selle rakendamist äikese- jmt jahtimiseks vt http://www.chasertv.com/.

4) Millises seisus olete praegu? Millega hetkel tegelete?

Estonian Stormchasers: Kuna enamus meist on argielus tööinimesed ja kes õpivad midagi, siis eks meie igapäevane elu seisnebki ilmakaartide jälgimises. Kuna Eesti kliima on ikkagi üldiselt üsna "mahe", siis jälgime mujal maailmas toimuvat ning jagame seda infot omavahel. Igapäevaselt toimub suhtlus varem räägitud Skype "conversationis".

Äikesekuningas (iga äikeseküti unistus) saabumas 26.7.2010. a. varahommikul Tallinnasse.

5) Millised on plaanid eesolevaks suveks?

Estonian Stormchasers: Tugevaks eesmärgiks oleks meie liikmete arvu suurendada just erinevates Eesti piirkondades. Selle eesmärgi taga on just see, et kui kuskil miskit toimumas on või tulemas, siis on võimalik konkreetsest piirkonnast võimalikult operatiivset infot saada. Teine eesmärk olekski teha ühiseid hästi koordineeritud "tormijahte". Tahaks proovida ära ka "livestreami" otse sündmuskohalt koos Skype´s online vahetamisega.

6) Kus teid leida võib? Kuidas ühendust saada?

Estonian Stormchasers: Meid võib siis leida Facebook´is nime alt "estonian.stormchasers". Kui nimi leitud, tuleks meid lisada sõbralisti. Meie emaili aadress on eestitorm@gmail.com ning skype infolist/conversation aadressiga estonian.stormchasers. Kindlasti lisage Skype´s liitumisel ka lühike enda tutvustus.

7) Millised reaalselt näevad või võiksid välja näha jahid?

Estonian Stormchasers: Eelnevalt kogutud info põhjal suundume piirkonda, kus äikesekolle arenema hakkab. Kui jaht on mitme masinaga, jagame ära suunad, kes mis suunda jälgima hakkab. Infot vahetame telefoni teel (tuleviku perspektiivis mõtleme muidugi online raadioside peale). Äikesejahtimisel on oluline info omamine. Ehk siis see, et teada, kuhu suund võtta. Äikesepilvede puhul teatavasti ei pruugi tuule suuna järgi alati pilved liikuda. On vaja teada terve süsteemi liikumissuunda.

Lõiku ühest näidisjahist võite näha siit (26.7.2011 Haljala ümbruses): http://www.facebook.com/photo.php?v=124224594337488

8) Kas ja kellega teete koostööd?

Estonian Stormchasers: Hetkel tegelevad enamus "ESC" liikmeid ikkagi omaette. Igaüks oma tehnikaga ja oma masinatega. Pikemas perspektiivis oleme mõelnud kaasata ka ettevõtteid ning ettevõtete esindajaid, kellega koostöös võiks tormijahist saadav info olla kasulik ja huvitav ka paljudele Eesti inimestele (ennetustöö ning operatiivne teavitamine tormikahjude vältimiseks jms teemad, sest näiteks USAs kasutatakse "Stormchaseritelt" saadud infot ennetustöö tegemisel ning tulevikus tormikahjude vältimisel).

Täismahus intervjuud saab lugeda siit:

http://www.ilm.ee/?510343

Varasemalt ajakirjanduses samal teemal:

http://www.virumaateataja.ee/518838/aikeselised-ilmad-pakuvad-huvi-vaatlejatele/

Eestis on alates 2005. a. tegutsenud Sven-Erik Enno juhtimisel äikesevaatlejate võrgustik:

http://web.zone.ee/funnelcloud/uudis_12_03_19.htm

Soomes tegutsevad äikest aktiivselt otsivad uurijad ja asjahuvilised juba pikki aastaid: http://www.myrskyvaroitus.com/site/index.php?option=com_content&task=view&id=36&Itemid=50

Kasulikku infot pilvede ja äikese kohta saab veel:

http://lepo.it.da.ut.ee/~cbarcus/

Kui keegi tahab jälgida mujal Euroopas toimuvaid torme ja äikeseid reaalajaliselt (nn tugitoolijaht), siis leiab ta valiku veebikaameratest siit: http://www4.wetterspiegel.de/stormchaser/livestream/?page=webcam

Ilmaküttimisest ohutusreeglitele vastavalt ja vastutustundlikult: http://www.cimms.ou.edu/~doswell/Chasing2.html

Näidet äikesejahist saab vaadata siit:

http://www.ilm.ee/index.php?46165

loe edasi