Metsalageda hõrgud annid

 

Vaarikas.

 

Harilik vaarikas

Rubus idaeus

 

Lõuna-Eestis maiustataksejuba üle nädala, põhjarannikulalles viimastel päevadel...  

 

Metsvaarikas on tavaline taim nii laane-, kui salumetsades, sihtidel, teeservadel, rannikul ning raiesmikel kuni noor mets vaarikataimedest üle kasvab ja valgust peab palju olema.

 

Põõsaks liigitatakse vaarikad oma puitunud varre tõttu, kuigi taim on ainult kaheaastase eaga: esimesel aastal kasvab vars ainult lehti, mis on pealt rohelisemad, altpoolt heledamad ja hõredalt karvased. Teisel aastal on puitunud varrel õied ja tänaseks marjad, mis valmivad varrel ebaühtlaselt. Nõnda saab ühelt varrelt korjata mitu korda. Viljade valmides vars sureb, aga maaalusest risoomist on juba uus vars kasvanud.

 

Botaaniliselt ei ole vaarika viljad marjad vaid koguluuviljad, mis tähendab, et "mari" koosneb pisikestest terataolistest luuviljadest, mida on ühes viljas mitukümmend.

 

Vahel on vaarikad „ussitanud“ ja viljas askeldab priske tõuk. Tegu on putukavastsega: vaarikaid kahjustavad vaarikamardika tõugud, kes augustis „kaovad“ ehk lähevad mulda nukkuma. Hiljem, sügisel ilmuvad välja mardikad, kes mullas talvituvad. Tuleva aasta juunis munevad mardikad vaarikatele munad - selline ongi vaarikamardika eluring.