Septembri neljas nädal: sügise mürisev avapauk

 

September Suitsu jõe luhal. Matsalu

 

Trahah! Trahah! Sügis tuli reedel, 23. septembril kell 12.04 rahetrummipõrinaga. Pesi paduvihmades puhtaks linnatänavad, nühkis läikima talumajade katused. Sikutas pidupäeva puhul seitsmevärvilise vikerkaare kuuseladvast - tõrutammeni.

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Möödunud nädalasse jätkus päevast suvesooja ja õhtust põhjala hingust. Suve grilliõhtute aeg on selleks aastaks jäädavalt läbi, kes veel püüab trotslikult sellele sügise kurvale tõsiasjale vastu seista, sellele saadab ilmavana selga külma hoovihma. Ja tegelikult polegi sel sügisel veel korralikku udutavat seenevihma sadanud, kui tuleb siis ikka pangega, sekka kõmistavat kõue või koguni kristallkuulidena suuri raheterasid. Päikesesooja, mida sügispäike armulikult vihmahoogude vahel pillab, puhub hetkega minema külm sügistuul kaugetelt põhjala merevoogudelt. Need vood kannavad siia ka tundrute haneparved ja trillersuised lõokesed. Esimesed jäävad siia kosuma, teised tõttavad rutakalt aina lõuna poole. Talve pealetrügimist kinnitavad ka kloksuvad käbilindude parved ja pöialpoiste sidin männilatvades, toit kaugemal põhja pool on otsas. Külmahinguses poevad putukad aina sügavamale koorepragudesse, selle sõnumi koputavad meile akende pihta rasvatihased. Veel ei pane ma teile talvepekki, sõbrakesed. Vara veel!

 

Haned rändavad. Valgepõsk-lagled peatuvad rannaniidul

 

Kõik on koos

Aga linnurahva nägudele ja tegudele on sügis kõige tugevama jälje jätnud. Linnud tegutsevad üheskoos, parvedes. Üksitoimetajad on rändeparvedest mahajääjad, väsinud eksinud. Kuldnokkade hiigelparved on pea läbinisti kirjutähnilised, rästaparved kihutavad pihlakalt pihlakale. Palju on teedel hiidmetsvindiparvi, ka suurnokad ei käi mirabelle puremas enam üksi vaid ikka mitmekaupa. Kured on peamiselt taandunud lääenepoolsemasse Eestisse, valge-toonekurgi pole üldse enam näha. Mustvee raamatukogust tuli Laidilt teade, et luiged on Peipsile tulnud – käes on külmade algamise aeg.

 

Haned hallatoojad

Juba nädala jagu on hommikuti Eestimaa taevas kolmnurkne ja kaagatav, taevas on lugematult haneparvi. Haneuurija Aivar Leito ütleb: „Esimesed suur - laukhaned ja rabahaned saabuvad meile sügisel põhja - Venemaalt enamasti septembri alguses, kusjuures rabahaned tulevad enamasti enne suur - laukhanesid. Arvukam sügisränne algab neil sõltuvalt sügise arengust ja ilmast (esimesed hallad ja soodne rändeilm seal) septembri keskpaigast alates.  Massränne toimub tavaliselt mitme lainena septembri lõpust oktoobri lõpuni. Sama käib ka valgepõsk - laglede kohta, kes koonduvad enam rannikualadele kuid viimastel aastatel on tuhandeid laglesid vaadeldud ka kaugel sisemaal. Kuidas neil pesitsemine läks, saab selgeks siis, kui rändeparvedes olevaid noorlinde on piisavalt kokku loetud, esialgu tundub, et aastal polnud viga. “ Käesolev aasta on hanede riikliku seire aasta ning nende vaatlusandmed on teretulnud. Andmed võib kanda elurikkuse andmebaasi:

http://elurikkus.ut.ee/index.php?lang=est

või saata mailiga hanede seire koordinaator Aivar Leitole, aivar.leito@emu.ee

 

Türnpuu

 

Punane sügis

Möödunud nädalal rabasid põllumehed veel kuidas jaksasid. Põllud on nüüdseks enamasti küntud, kartul üleval. Metsamees Vello Keppart kirjutab, et orasel on juba võrsunud kolmas leht. Tõepoolest, rukkioras on mõnusalt pikk ja tärkamine ühtlane. Lund paistab tulevat parasjagu, möödunud aasta samal ajal oli tammetõrusid tunduvalt rohkem, kirjutasin toona, et „Tõrusid on tänavu nii palju, et tamme alla neid korjama minnagi on raske, igal sammul kõpsab neid kümnete kaupa katki.“ Öised külmad on nädalaga muutnud looduse üsna kirjuks, üllatavalt palju on sel sügisel punast tooni. Suhteliselt vara hakkasid õitsema „peastsegiläinud“ kevad - ja suvelilled, tavaliselt juhtub see alles novembris - detsembris. Aga juba on loodusvaatlejad märganud ülaseid, meil on muru tihedalt täis pisikesi lillasid kurekaelu ja kollaseid võililli.

 

Uus seenelaine

Suur seenebuum sai vahepeal läbi, inimesed on suisa väsinud nende korvide viisi koju tassimisest. Kuid sügise esimesel päeval rõõmustasid mind Tammetsõõris oma kullakarva kübaratega uhiuued kukeseened, nende kollendav kuld ei jäänud grammigi maha ohvrikivile jäetud müntidest. Kahju ainult, et kellegi ohverdamisvalmis käsi oli kivile tõstnud ka selleaastase veel lõplikult täiskasvamata murukera... Sügisest seenesõprust jagavad aga eelkõige kased, kõikjal on pruunikübaralisi kasepuravikke ja roosasid kaseriisikaid. Kuid kaks nädalat tagasi väljapugenud põdrakärbsed üllatavad veel kratsimist vajava jooksuga seenelisi. Maod on tõesti urgu läinud ja sisalikud ei kipu enam kivide alt välja. Kuid konnad teevad veel oma ringkäike, suisa keset linnaloodust. „Keset Tallinna kesklinna, ööpimeduse varjus tuli mulle vastu üks värelev leheke... ja lähemale jõudes... moondus ta hüppavaks rohukonnaks,“ kirjeldab jutuvestja Illika.

 

Samblavaibast paistev maatäht on murumuna kõrval üks põnevamaid puguseeni

 

Taimejutt:
Kureparvede saateks nende äralennul või harvemini ka kevadel saabudes lõbustasid lapsed end kolmnurga segiajamise ja korrastamisega. See käis nii: eksitamiseks lehvitati kureparve poole käte või rätikutega ja hüüti: “Sega putru, sega putru!” või “Essu - vassu, kured tee pealt kõrvale!”
Siis hakkasid kured parves kohti vahetama. Et parve jälle kolmnurkseks tagasi saada, hüüti: “Teele, teele, kurekesed, üle metsa, maa! Isa ette, ema taha, pojad keeru keskele!” Usuti, et siis lähevad kured uuesti õigesse ritta. Et kured rännul tõesti kohti vahetavad, siis võisid lapsed oma hüüdmise “tagajärgi” enamus kordi oma silmaga näha.

 

Tsitaat:

Kui mihklipäeval, 29. septembril puhub tuul sooja poolt on, tuleb soe sügise, kui külma poolt, siis külm.