Märtsi viimane nädal: Lepatriinu sinilillel

 

Suur-laukhani: valge otsmikulaiguga, kõhul pigimustade põikivöötidega

 

LÜHIDALT:

 

Nädala neli ilmamärki:

Jah, nädalavahetusel, kui lumepilved ründavad Eestimaad kõigist neljast kaarest, on Tartu rõõmsalt roheline. Laupäeva hommikul teatab Rapla tuttav telefonikõne ajal ehmunult: „Näe lumesahk tuleb!“ Ja kinnitab, et neil sadas ööga maha vähemalt 10-cm paksune lumekiht. Ka ida poolt teatab linnumees Jaanus Elts, et lumi on voorte põhjakülgedel veel maas. Võrumaal Kütiorus neljapäeval Ilmamäe allikale tõttates aga sattusin paika, kus lumi üle saapaääre tungis ja mäeküljed valendavad seal paksust lumest. Ja kuigi EMHI lumekaart näitab pühapäeva hommikul veel 10-cm paksust lumekihti vaid Otepää ümbruses ja ka Narvas on see sulanud 8 cm kihiks, jääb viimase märtsipäeva lumetulek ilmselt selle kevade looks. Õigeveidi kahandab selle tähtsust ehk nädalalõpus alanud tormakas jääminek. Tormituuled kuhjasid merejääd mitmele poole Hiiumaa ja Lääne-Eesti randadasse. Vabaks saanud merele purjetas minema ka suur hulk jõejääd. Mürisevat minekut said inimesed lummatult imetleda meie suurima jõe – Pärnu jõe kallastel, see minek pühkis minema ka sildasid Soomaa veteriigis. Aga ka pisukesed metsajõed tunglesid end valla. Avijõe jää läks suurte pankadena mürinal ja tungis üsna inimeste mängumaale. Peipsi näkid meelitasid sel nädalalal enda juurde mitmeid autosid. Algab kevadine jäälaamade purjetamine Eesti ja Venemaa vahel.

 

 

Jäälõhkuja teeb tööd

Tõsine kevademärk on seegi, et luiged jõudsid sel nädalal ka Peipsile. Kuid valgeid luigeselgasid on nähe igal pool Eestis rohelistel orasepõldudel nokitsemas. Tõsine kevadralli on aga lahti läinud hanedel. Inimestel on muidugi raske aru saada, kas sel lendamisel ka siht on, aga praegu on tõesti kogu aeg mõni haneparv õhus, nende kaagatamist ja kiljumist on kuulda läbi suletud akende isegi tuppa. Ja muidugi peabki jää jõgedel ja merel minema, sest mitterikkiminev ja tasuta jäälõhkuja – linavästrik – on tagasi. Siiski on neid sabaga jäälõhkujaid veel vähe. Aga küllap aitavad aastalinnud tüllid neile kaasa. Tagasi on metskurvitsad, teedel on metsvindiparved ja nägin ka, kuidas kolm sookiuru kevadist kaklust pidasid.

 

Vaher kinni, sinilill lahti

Neljapäeval käisime Kütiorust toomas vahtramahla. Selle aasta saak ei olnud eriti suur, vast kokku 8 liitrit. Neljapäeval teatasid ka paljud sõbrad, et vaher on nüüd „kinni“. Kase vastsest mahlamulgust aga ei tulnud piiskagi, võimalik, et kask kusagil päikesepoolsetel nõlvadel siiski jookseb. Sest paljud puude pungad on juba irvakil. Kui ma Aotähele saarevitsast mänguloomi lõikasin, siis märkasin üllatusega, kuidas talvisest hallist jäigast oksakesest on ootamatult saanud erkrohelise koorega pehme ja elujõudu täis võrse. Vahtrapungad on suured ja punased, hobukastanipungad aga otse nõretavad vaigust. Sarapuu õitseb, kuid punaseid emasõisi ei ole sugugi näha. Lepikualune on punaseid karikseeni täis ning kuusealused sinililled on sinist näitamas. Looduseõpetaja Tiiu Ehrenpreis jagas aga Tääksist sõpradele pilti, kus esimese sinililleõie kõrval lehel kõnnib lepatriinu.

 

Sinilill õitseb

 

Vihmauss ja mutionu

Lillepeenrast umbrohtu kitkudes avastasin, et sealt upitasid end juba välja ka päris pontsakad vihmaussid. Mutid tunduvad neile juba jahti pidavat, sest kõikjal on mullakuhjakesi. Puu otsast liugles mulle vastu ka üks unine triibuline ämblik. Mesilased tassivad usinalt tarust välja talve jooksul hukkunud kaaslasi. Minu selleaastane esimene kodumaine liblikas oli kirju kevadine pisike nõgeseliblikas – tea kas see tähendab lühikest seiklusrikast suve Eestis ja see kahe nädala eest Saksamaal nähtu lisab hea kuldse elu välismaal. Esialgu löön ma aga kaasa kevadistes potipõllumeeste mängudes, istutan tomateid ja külvan kurke. Kuid juba on aedades ka rehadega inimesed, kevadeihalus on nii suur.

 

Kure pesatalgud

Sel nädalal oli põnev jälgida Looduskalender.ee must-toonekure kaamerat, kus tiivad sorakil kureisand, üleni musta vaimuna kõrgel metsa kohal oma pesakuhilat kohendas. Hommikuvaraduses tassis ta äärte tõstmiseks hulgaliselt oksaronte. Ja igatahes minul hakkas pea ringi käima, kui ta siis nende paikapanemiseks pesas ringi keerutas. Ikka pööre ja pööre ja nii oma kakskümmend korda. Tõsi kurel oli tõesti selline nägu peas, nagu ta peaks aru, kuhu see võiks sobida. Lõpuks pani ta selle maha ja siis järgmise oksa asetamisel nihutas ikkagi mujale J. Aga küllap ta teab, mis ta teeb, must-toonekurgede ehitusimed püsivad ju aastakümneid tormide käes. Aga kurekaamerast kostab ka saabunud lindude hääli, see on hea muusikataust linnaseinte vahele surutud inimestele. Kostab musträsta vilistamist, sookurehüüdeid, õõnetuvi tondihääli ja musträhni kilkamist.

 

SOOVITUS:

Suurel neljapäeval (sel aastal 5. aprill) pidi igaüks midagi rohelist sööma, et siis põllud ja vili suve kuuma käes ära ei närtsiks. Suurel neljapäeval enne päikesetõusu ehiti riietega õunapuid, et sügisel saaks palju õunu. Kui punased riided õunapuu peale laotada, siis kasvavad sellel õunapuul verevad riided.

 

 

Eesti allikad: Vilbaste allikad

Endla looduskaitsealal, Järvamaa piirides asuvat Norra-Oostriku allikate ala peetakse kogu Eesti veerohkeimaks lättepiirkonnaks (2,1 miljonit liitrit tunnis). Inimtegevusest puutumata alal on rikkalikult erineva lehtrisuuruse, sügavuse ja vooluhulgaga allikaid. Võllingil avanevad suured allikad, mille nime kohalik rahvas ei teadnud. 1978. aastal nimetati need Gustav Vilbaste (1885–1967) järgi Vilbaste allikaiks. Vilbaste allikad pakuvad unikaalset vaatepilti: allika põhjast „keeb“ paarikümne sentimeetri ulatuses üles liivapilv, mis, sisaldades allikalubja terakesi, annab veele rohekassinise värvingu. Allikaid ümbritsevad kõrged kuused, männid ning puukujulised kadakad. Allikate juurde viib laudtee.

 

TSITAAT:

Poiste hooleks jäi suurel neljapäeval kiige valmistamine. Olid talud ligistikku, siis tegid mitme talu poised hulga pale kokku ühe tugeva ja kõrge käiguga kiigu. Halliste