Parem varblane peos kui tuvi katusel

 

Loodus on üheti selge ja lihtne mõiste. Linnaloodus on asi, mida teoreetikute ja praktikute arust polegi olemas. Oma kõnes „Looduse eest väljas“ jõudsid Aleksei ja Mattias Turovski üritusel TEDxTartu välja järelduseni: „Ärge kaitske loodust, vaid armastage loodust, sest nagunii me kaitseme kõike, mida armastame!“

Elame urbaniseerunud maal. Enamus inimesi satuvad praktilises elus äärmisel juhul poollooduslikesse kooslustesse. Meie elud mööduvad vähem või rohkem turvalistes tehistingimustes. Katsume siis hoida seda vähestki looduslikku meie kõrval!

 

Mõnel veab. Lausa tuvi peos…

 

Kivisel Tallinna linnal on hästi läinud. Tuvi pilguga vaadates jagub isegi südalinnas rohelust.

 

Linnud tuules. Meri annab meile tunnetuse looduse jõust.

 

Kõik pole veel kadunud, kui lapsed enda ümber elu märkavad. Märkamine on poolel teel hoolimise ja hoidmiseni.

 

Küsisin healt sõbralt Toomas Raudamilt, miks esimesel pildil poisil silmad säravad.

 

„Tegelikult säravad silmad kõigil inimestel ning mitterefleksiivsel moel ka loomadel, ainult mitte kõigil ei paista see võrdselt välja. Pruun silm särab rohkem, samuti ka nuttev silm. Silma sära märkab see, kes on ise emotsionaalsem ja võib olla ka julgem, sest pikalt teise inimese silma vaadata on raske – silm liigub eest ära, mis aga on veel üks lisapõhjus sära tekitamisel. Ka klaasikildu peab peos liigutama, kui tahad sellega valguskiirt suunata. Üsna loomulikult on sära kõige suurem neil, kelle side maailmaga on alles tekkimas – väikestel lastel. „Vanaisa, sul silmad säravad!“ ütles mulle mu lapselaps Mona ja mu süda tegi paar kiiremat lööki. Ei hakanud ütlema, et särama hakkasid nad ühest teisest särast. Mona silmad säravad vist ka öösel.  Lõpetuseks saadan sulle ühe oma lapsepõlvepildi, sellega lõpeb mu viimane raamat „Ja ära Kafkat unusta!“  Põhimõtteliselt on see sama pilt, mille kohta mult küsisid.“

 

 

Jah. Lootsin Toomaselt tarku sõnu elu märkamisest enda ümber laste poolt jne. Aga nagu alati üllatas ta positiivselt. Mingi võluvägi ju kõiges looduslikus on. Vahel  oleme selle vastu lihtsalt hoolimatud.  Tegime kunagi koos Aleksei Turovskiga algklasside lastele ekskursioone Käsmu. Jõlkusin metsas grupi sabas kaasa. Üks väike poiss tuli mulle näitama taskusse korjatud kive. Rääkis oma soovist geoloogiks saada. Teda huvitas eriti paleontoloogia. Ei tea, kust see poiss need sõnad oli võtnud. Meie vestluse katkestas otsustavalt õpetaja, kes käskis poisil rämpsu minema visata ja üleüldse. Ju oli õpetajal paha tuju.

Parem varblane peos kui tuvi katusel. Üks järjekordne vanarahva lora, mis ei lase rahus magada ja tekitab igasugu segaseid mõtteid.