Värvid ja mustrid 65° 53’ Norra rannik. VOL 1

 

 

Helgelandi rannikul Põhja-Norras on minu jaoks kõige vaimustavam see, et rannik on elus. Ta elab tõusu-mõõna rütmis, kaljuribadest saared kerkivad ja langevad nagu maa rinnakorv. Mõõn jätab laokile merikarpe, siilikukodasid, krabikoorikuid ja meritähti, ja kajakad tassivad kaljudele kokku ennenägematuid karpe ja meritigude kodasid.

 

Aastaid korjasin ja tassisin neid koju, alguses valimatult, hiljem ainult huvitavamaid eksemplare, puhastasin ja panin ära. Lõpuks oli neid kogunenud nii palju, et hakkasin neid süsteemselt karpidesse jaotama. Alles siis märkasin, kui erinevad on ühte liiki mereelukate koorikud. Näiteks punaste siilikute kodade triibud võivad olla oranžid, punased või tumelillad, valge triip ja mummud vahel. Isegi tõrikodalaste kojad, mis esimesel pilgul paistavad ühtmoodi hallikad-pastelsed, on erineva mustri ja tooniga. Rannakrabide pearindmikku katnud kilpidel on kõiksugu värve, pleekinud valgest tumerohelise ja punaseni, ainult ühesugune muster oleks nagu pintsliotsaga peale tipitud.

 

Kuidagi juhuslikult asetasin neid üksteise kõrvale, sobitasin kokku, ja nii tuli esimene foto punaste merisiilikute kodadest. Järgmine kompositsioon olid sinikarbid, siis meriteod, ja siis hakkasin kokku panema eri liike, tulid sinivalged kompositsioonid ja lõpuks, kui kraami oli väga palju kogunenud, hakkasin tegema värvilisi kompositsioone. Lõpuks kasvas sellest välja sisustusfotode müük.

 

Sellise pildi tegemine on pikaajaline protsess. Kogun, harjan ja pesen puhtaks. Mõtlen välja, mida omavahel sobitada. Alusele sättimine võtab tavaliselt pool päeva, aga kui materjali napib või inspiratsioon kaob või argipäev tungib vahele, siis jätkan hiljem. Vahel juhtub, et lõpliku mustriga pilt ei meeldi ja austan otsast peale.

 

Kui muster on valmis, kontrollin kõik luubiga üle ja eemaldan tolmu ja sodi. Kõige raskem on märgata ämblike niite ja juuksekarvu. Neid võib ju järeltöötluse käigus kustutada, aga mõttekam on kohe puhtalt pildistada.

 

Seejärel asetan aluse vana puukuuri põrandale, kus vahel õhtupoolikuti on väga hea valgus, ja sätin paika kaamera. Statiivi vars on horisontaalselt kinnitatav, mis on selliste piltide tegemiseks ideaalne. Põrand pole loodis, seega tuleb olla hoolikas, et objektiiv oleks pildistatava pinnaga täpselt paralleelselt. Kontrollin, et ISO oleks 100. Panen paika ava ja säri. Teravustan käsitsi. Katsetan, kas ja millega valgust peegeldada. Nüüd on aeg vaadata, kas päike on sobivas kohas ning kust suunast ja kui kiiresti pilved liiguvad. Loodusliku valgusega töötades on pilved peegelditeks ja hajutiteks. Hetk läheneb: pritsin karbid ja koorikud valikuliselt veega üle. Ootan, kuni vesi imendub, kuivatan mõned liigmärjad kohad kähku ära, ja – hing kinni – pildistan!

 

Nüüd järgneb tõehetk: arvuti ekraanil selgub, kas pilt on terav, kas kompositsioon ikka veel meeldib ja ega kusagilt mingit apsakat paista. Sageli tuleb karpide kohti vahetada, alust valguse suhtes parema nurga alla keerata või muud taolist. Alati jääb kummitama tunne, et oleks kuidagi paremini saanud.

 

Aga naabrimees ütles, oh kurat, sihukest asja pole enne näind ja ega vist ei näe ka, ostis ära ja pani seinale.

 

 

Ingrid Maasiku näitus Lihula mõisa peahoones on avatud kuni 30.novembrini 2014.

 

Autori pilte saab näha: LINK