Uued kaamerad
Kuldne sügis Madisemäel
Tekst: Margit Mõttus
Fotod: Arne Ader ja Fred Jüssi
Päikeselisel oktoobrihommikul asume teele Madisemäe suunas. Liikudes läbi lehesajuse metsasihi võtame aega, et pildistada. Ja lihtsalt imetleda. Näiteks seda, kuis tuul sasib kõrgete haavapuude kullakarvalisi lehekroone. Lodumetsa all põõsastes häälitsevad tihased ja punarinnad. Kahel korral tõuseb me sammude peale vurinal lendu teder või metsis.
Haavad Alam-Pedja lammimetsas
Ületanud mööda õõtsuvat rippsilda Pedja jõe ning pisut hiljem väikese rõõmsalt vuliseva ojakese oleme lõpuks kohal.
Esimene mulje Madisemäest on omamoodi vapustus – keset avaraid soid ja metsi ongi mägi! Või siis küngas. Aga kuiv ning kindel. Hoolimata valitsevast vaikusest keeb siin elu, millele vihjavad üle mäepealse heinamaa kulgevad loomarajad. Värskete jälgedega rajad viivad talumaade ja lodu piiril kasvava õunapuuni, mis tundub hetkel paiga populaarseim koht olevat. Maapind puu all on siledaks trambitud ning saak hoolikalt koristatud.
Madisemägi on umbes 10 meetri kõrgune lame küngas Umbusi raba idapiiril. Geoloogid peavad seda suurmõhnaks, mille on kuhjanud jääjõgi. Arheoloogilistel kaevamistöödel on siit leitud 6000 aasta vanuseid tulekivikilde, mis viitavad paiga asustusele ajal, mil Madisemägi oli saar Ürg-Võrtsjärves. Hiljem, juba soosaarena, on mäge kasutatud sõdade ajal varjupaigana. Vanasti olevat olnud Pikknurme ja Madisemäe vahel palktee.
Järsk mäekülg Madisemäe hommikupoolses servas on lubanud oletada, et siin võis asuda muistne linnamägi. Praegused teadmised kinnitavad Madisemäe looduslikku päritolu: künka peamiseks vormijaks on olnud Jääaja lõpus voolanud jääjõgi.
Nagu mälestusmärgid möödunud ajast seisavad mäe kaguservas vundamendijäänused kunagisest Madise talust, mäe tipus kõrguv metalltorn ja künka lõunajalamil asuv väike palkhoone.
Kodu-uurija Ell Maanso kirjutab kunagisest taluelust nõnda: „Madise talus oli põhitegevuseks vilja ja kartuli kasvatamine. Mõnedel aastatel lõi kõva tuul vilja maha, siis ei saadud üldse saaki. Loomi peeti ületalve 15, neist 10 lüpsilehma. Piimavedamist ei olnud, või tehti kodus. See müüdi Tartu turul. Suvine või läks sügisel ja talvel müüki. Sügavale maa sisse oli võiait tehtud.“
Maakividest kelder endise Madise talu õuel
1951.aastal lammutati Madise talu ning kõik Utsali küla hooned. Siia loodi nõukogude armee pommituslennukite polügoon. Polügoonile ehitati kolm torni, üks neist Madisemäele. Tornidest jälgiti heidetud pommide langemistäpsust.
Kuni 90.-ndate alguseni jäi kogu ala piiratud ligipääsuga tsooniks, kuhu lihtsal seenelisel, marjulisel või muidu looduse nautijal asja polnud.
Nõukogude ajal Madisemäele püstitatud torn. Kõrgus umbes 40 m.
Torni juures teeme pikema peatuse. Et niisama mõtiskleda. Muuhulgas ka selle üle, kas ronida üles või mitte. Silt tornitrepi alguses aga väidab kuivalt, et torniminek on omal vastutusel.
Vaade Madisemäe tornist 1992. a. sügisel. Fred Jüssi foto.
4. oktoobril 1992 kirjutab Fred Jüssi oma matkapäevikus: „Ilus ilm, värvilised metsad. Vihma ei saa me terve päeva vältel. Maastiku värvid on muutunud veel erksamaks, on lausa jahmatavad. Pedja ääres ja metsades hõõguvad haavad sidrunkollasest veripunaseni, eriti hämmastavad on minu arust need värvid vastuvalguses, milles tunduvad lausa helendavatena.“
Pätsu-aegse metsavahikordoni endine saun on olnud hiljem sõdurite majaks ja nn Puurmani Voitkade eluasemeks. Nüüd on selle uks avatud matkajatele.
Mäe jalamil seisva ajahambast puretud sauna uks on lahkelt avali. Astume sisse ning avastame laualt külalistevihiku, milles lehekülgede viisi vaimustunud sissekandeid.
Ka meiepoolsed mõtted saavad vihikusse kirja pandud. Ja seda koos sooviga siia uuesti tagasi tulla. Lausa muigama paneb siin viibinud Vaido sissekanne vihikus: „Ei saanud rahu 2 nädalat ja jälle siin“.
Rohkem pilte: LINK
Looduskalendri Alam-Pedja lugusid toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.
