Looduskalendri foorum intervjueerib: Mait Siimson

Looduskalendri Foorum laiendab tegevuspiire – ette on võetud intervjuud oma ala asjatundjatega. Täna pinnime Mait Siimsoni, keda Metsakaamera vaatajad näevad igapäevaselt metssigade/kitsede/lindude toidulauda täiendamas. Mait on töötanud 20 aastat Tartu politseiprefektuuri konstaablina ning tegutsenud 31 aastat kohaliku jahiseltsi esimehena.

Looduskalendri foorum küsib: Kuidas kõik algas? Et nimelt Teie Looduskalendri kaamera ees loomi söötmas olete?

 

Mait Siimson vastab: Kõigepealt tervitused metsakaamera vaatajatele! Kuidas kaamera ette sattusin? Looduskalender otsis kohta kaamera jaoks. Meie jahimaja juures on söödaplats, elektriliin ja internetiühenduse võimalus. Nii saigi kokkulepe tehtud. Kaameraprojekt toimib teist aastat - sigu aga olen samas paigas söötnud juba mitmed aastad varem. 

 

 

MS: Jah, LK kaameraid jälgin hoolega. Foorumit mitte, sest kahjuks ei valda inglise keelt – muidu loeksin kindlasti. 
 

LKF: kust tuleb toit Metsakaamera ‚toidulauale’?

 

MS: Vilja ostame jahimeeste oma raha ees, õunad tulevad vabatahtlikelt annetajatelt, tammetõrud korjasid lasteaialapsed. Eelmisel hooajal saime vilja ka Tartu Veskilt. Tapamajaga on kokkulepe, et kohalikule lihatööstusele sobimatud tükid saame lindudele, sellel aastal pole kahjuks jääke eriti tekkinud.

 

 

MS: Jah, tõesti - liha on meil nüüd lauale kinnitatud traadiga.

 

 

Põhjuseid on ilmselt mitu. Ei harju nad nii kergelt valgusega kui sead. Läheduses on kaks sõime, mis asuvad teist tüüpi metsas (neid kasutavad kitsed aktiivselt). Madal rabamännik, mis söödaplatsi läheduses on valdav, pole metskitsedele ilmselt parim biotoop.

 

 

MS: Selles kohas oli varem turbatööstuse keskus. Jahimaja oli vanasti turbatööstuse meeste saun, praeguses parklas aga seisid tol ajal suured linttraktorid ja teised masinad; seda täis kasvanud lagedamat „rada“ mööda, mis kaamera ette jääb, sõitsid masinad kunagisele turbaväljale.

 

 

MS: Suvisel perioodil teevad metssead päris suuri kahjustusi vilja ja maisipõldudele –põlluservast vaadates tundub kõik korras olevat, aga keset põldu on suured alad maha tallatud ja tühjaks söödud. Maisipõllus võivad sead veeta terve päeva; seal on piisavalt peitumisvõimalust. Sestap üritame sööta sigu vähesel määral lausa aastaringselt, et üritada neid põldudelt eemale hoida. Samuti toimub enamus suvisest jahist nimelt neil nendel põldudel, kus kahjustused suurimad.

 

 

MS: Metssigade juurdekasv on ligikaudu 75%. Viimaste aastate pehmed talved loovad neile soodsad tingimused. Et arvukust kontrolli all hoida, on vaja küttida. See kaitsetute loomade tapmise küsimus… võtame näiteks talumehed. Nad aitavad tihtipeale omaenda  kätega loomalapsed ilmale, toidavad, vajadusel ravivad - kuid lõpuks tehakse nad ikkagi lihaks. Elu on lihtsalt selline. Jahipidamisel jääb loomal siiski oluliselt suurem võimalus jahimees üle kavaldada. Minu arvates pole jahipidamise juures saak esmatähtis. Olulisem on hea seltskonnaga looduses veedetud aeg. Palju on selliseid päevi, kui loomi ei nähtagi - aga keegi ei kurvasta selle üle.

 

 

MS: Loodus reguleerib end ise igal juhul. Alguses kindlasti paljude loomade arvukus tõuseks, seejärel aga tekiks toidukonkurents, leviksid kiiresti nakkushaigused ja arvukus väheneks taas. Looduliku regulatsiooni puhul toimuksid muutused suuremate lainetena. Jahipidamine aitab neid ‚laineid’ tasandada.

 

 

MS: Metsi on jäänud palju vähemaks, inimesi liigub looduses oluliselt rohkem kui varem, palju on matkaradu...Metsloomad kohanduvad sellega, pelgavad inimest varasemast vähem ja liiguvad ka rohkem asustatud kohtade läheduses. 
Söömise koha pealt -  on ju loomulik, et põrsad kiirelt kasvavad. Emised aga võtavad juurde praegu peamiselt uute põrsaste arvelt, kes lume sulamise järel juba ilmale tulema hakkavad - paljudel sünnib neid ju kümmekond korraga. Rasvaprotsent on metssigadel kasuka all aga veelgi suurem sügiseti - selle nad koguvad peamiselt viljapõldudel toitudes.

 

 

MS: Pole ma ise märganudki, et mingeid kujundeid tekib! Kallan sööta kuidas juhtub. Vahel igale poole laiali, teinekord jälle  väikestesse hunnikutesse - et jälgida kuidas loomad käituvad. Veebruari alguses tegin suure silokuhja – et kas mõnele loomale meeldib. Tundub, et enamusele mitte eriti. Mingit kunsti ma seal küll ei tee :)

 

 

MS: Peamiselt häirib praht, mida metsas lõkkekohtadesse maha jäetakse. Ja veel - inimesed võiksid looduses aja pisut maha võtta ja rahulikult loomade – lindude tegevust jälgida.

 

 

MS: Hetkel on mu ainukesed loomad metssead:) – ja mitte ühtegi kodulooma. Tsiteerides laulusõnu - „sahvris jooksid hiired, rotid…“ Küll on varem on olnud koeri (kuid mitte jahikoeri). Ma leian, et koer vajab igapäevaselt palju liikumisvabadust, ketispidamist ma ei pea õigeks...Kui veedaksin kogu oma vaba aja koeraga, kes siis kaamera juures sigu söödaks :)Lõpetuseks tahan teid kõiki tänada küsimuste, huvi ja Metsakaamerale kaasaelamise eest.
 

 

 

Loe ka originaalintervjuud.

 

LKFi eelmiseks küsitletuks oli loodusfotograaf Arne Ader.