looduskalender.ee

Looduskalendri Foorum laiendab oma tegevuspiire, alustades intervjuusarja oma ala asjatundjatega.

 

Esimeseks küsitletuks on Eesti üks tuntumaid ja tunnustatumaid loodusfotograafe ARNE ADER. Vaata originaalintervjuud foorumis siit lingilt.

 

 

Arne Ader vastab: Esimese fotoaparaadi ostsin arvatavasti 1975. aastal, see oli tänapäevast seebikarpi meenutav Smena 8M. Mingit automaatikat tal polnud, särituse asju tuli oma peaga mõelda. See oli veidi ebamugav, ent samas arendav.

Ja kui nüüd möödunud 33 aastale järele mõelda, siis on loodusfotograafiast tõesti saanud mu elukutse. Pildistan, kirjutan looduslugusid ja valmistan multimeediaprogramme.

 

A.A: Lindudega on olnud mul eriline suhe juba maast madalast. Just nemad õpetasid mulle varakult seda, et inimene pole mingi maailma naba, eri liiki elusolendid on erilised erineval moel!

Jah, kodunurme lõokeste ja koovitajatega oli mestis tõeline ime – nad oskasid lennata! Mina oleks tahtnud samuti lennata, ent olgu peale – mu lindudest naabrid ei osanud jällegi mänguklotsidest ehitada torni ja veel vähem oskasid nad nendel klotsidel kujutatud tähtedest sõnu ritta seada...

 

A.A: Aeg jaguneb mul õues olemise ja arvutis olemise vahel. Kevadel ja suvel jääb rohkem ruumi õuele, sügisel ja talvel saab vahest arvuti suurema jao.

Mis seal salata - looduses olemine pakub mulle rõõmu. Nii lihtne see ongi.

Ja pildistamine lisab võimaluse kogetut rõõmu jagada. Minu pildipangas olevatel fotodel puuduvad vesimärgid – pole ju tahtmist rikkuda leitud ilu seepärast, et piltide kasutusõigusi mõnikord kuritarvitatakse.

A.A: Kaameraks on täissensoriga Canon EOS 1 Ds Mark II f olnud minu matkakaaslaseks juba neli aastat. See on hea tööriist. Tuleb teha endaga tublisti tööd, et selle aparaadi võimalustega tasakaalus olla.

Fotokotti mahub kuni kahekümne kilo jagu vajalikke lisasid, mis võimaldavad teha ülesvõtteid fookuskauguste vahemikus 17mm – 1000 mm. Olulistel käikudel kannan kaasas ka helisalvestusseadet ja paraboolmikrofoni.

 

 

A.A: Kasutan digikaamerat. Kuna minu vanade varude hulgas on palju slaide, siis seisab mu töölaual alatises lahinguvalmiduses ühtlasi filmiskänner.

Loodusfoto puhul soovime me oma retkedelt kaasa tuua selle, mis meid külastatud paikades võlus. Kuna mistahes film ega ka mistahes digisensor ei suuda ideaalselt kopeerida inimtaju, siis on fotode mõningane järeltöötlus lausa hädavajalik. Samas ei tohi me seejuures väljuda loodusfoto mängureeglite raamest.

 

A.A: Ma ei ole suur kursustel käia, Ülikooli bioloogiastuudium oli ses suhtes meeldiv erand. Õpin looduselt, internetist ja sõpradelt.

Õpetan vahetevahel erinevatel fotokursustel ja eks õpin nende käigus ka ise.

 

No missugune laps siis ikkagi on see kõige armsam? Ma ei tea. Igaüks on ju omamoodi armas? Pole oma pilte üritanud seni ritta seada... Küll aga olen püüdnud teha ikka paremaid pilte, kui too seni mulle teadmata tippsaavutus.

 

LKF: Teie CVs on säärane üksikasi nagu sukeldumise ökofüsioloogia alane uurimustöö – mida see iganes ei tähendaks! Võite Te pisut selgitada?

 

A.A: Põnevaks looduse müsteeriumiks on kõikjale meid ümbritsevasse peidetud rütmid. Paljusid neist on põhjalikult uuritud – aastarütm, ööpäevane rütm, südamerütm...

Ent on olemas veel teistsuguseidki põnevaid rütme. Üks neist on näiteks sukeldumiste rütm, mis seisneb sukeldumisaegade ja sukeldumise vaheaegade korrapärases vaheldumises. Selles vallas on andnud teadusele tänuväärset materjali mitmed veekogu põhjast toitu hankivad linnuliigid, kelle toitumisrütm on ajaliselt väga täpselt jälgitav.

Nende rütmide interpreteerimisel ei saa me hakkama ilma füsioloogiliste taustuuringuteta, mida on maailmas tehtud ohtralt. Nii ilmneb, et sukeldumisrütmi üheks kujundajaks on muuseas erütrotsüütide hulk sukelduja veres ja sukeldumisrütm ise tüürib omakorda sukelduja südamerütmi.

See on pikk ja põnev teema, mille uurimist Eestis alustas ornitoloog Sven Onno.

 

 

A.A: Urmasega jah oleme olnud sõbrad aegade algusest saati. Tema ning meie ühise sõbra Einar Tammuriga koos veedetud vaba aeg on olnud mulle suur kingitus. Peale loodusretkede mahtus sellesse aega veel ka palju nalja ja muusikat. Mis seal rääkida, polnud siis mahti isegi ilusaid tüdrukuid vaadata...

 

A.A.: Unistused on ilusad ja vajalikud, ent eks võib neilegi jätta vabaduse ilmuda ühel või teisel moel. Ma pole vahest fotoportreede jahtija, pigem huvitavad mind lood portreteeritavate ümber. Eelkõige loomade käitumine on see, mis mind ahvatleb. Erinevad liigid avavad oma käitumise läbi neid looduse laekaid, kuhu meil endil ei tuleks isegi mõttesse pilku heita...

 

Meenub suvine Sutlepa roostik, mis tuulevaiksel päeval mingil arusaamatul moel nagises. Paaritunnise ootamise järel tulid lõpuks kormoranid ja näitasid, miks loodus siin nagiseb. Nad sukeldusid otse pillirookõrte vahele ja tõid sealt üksteise järel veepinnale kuldseid kokri...

 

  

Lugude endi kontekstis käib ühe ja sama idee üha parem fotograafiline vormistamine läbi elu. Taoline lähenemisviis on küllap omane paljudele loodusfotograafidele.

Et kuis see käib? Väga lihtne - pildistad helendavat jaaniussi põhjamaises öös ja siis märkad, et foto on küll kena, ent jaaniussi sellel ju ei ole. Järgmisel korral pildistad välklambiga ja saad jaaniussi ilma nõidusliku valguseta...

 

Kolmandal korral tuleb need kaks asja niisiis kokku panna. Siis ei jää enam muud üle kui heidad sumedal suveööl jaaniussi kõrvale ja proovid mitte hingata. Möödub elu kõige pikem pool tundi, mil modelli huvi Sinu vastu lõpuks kaob ja ta jääb kõrrele liikumatus poosis helendama. Nüüd on käes õige hetk jaaniussi elu säravaim hetk pildile saada. Taustavalguseks on järgneval fotol kasutatud LED-lambi abi.

 

 

 A.A: Kui midagi maailmas puudub, siis on see paigalseis. Kõik loomad rändavad suuremal või vähemal määral. Linnud on aga erilised selle poolest, et tänu hästi arenenud tiibadele võivad nad tarvidusel ette võtta ka pikemaid teekondi.

 

Kui miski on piisavalt lihtsalt võimalik, siis olude sunnil seda reeglina ka kasutatakse. Kui põhjamaa talves on vähe toitu ja lõunamaa soojuses näiteks liig palju võimalikke pesarüüstajaid, siis saab see olema piisavaks sesoonseid rändeid käivitavaks jõuks. Kui taolised põhjused kaovad, võivad rännetes leida aset kiired muutused. Eestis on näiteks täheldatud, kuis kühmnokk-luiged ei kipu enam sügiseti ära rändama juhul kui inimesed neid toidavad.

 

Noortest ränduritest niipalju, et suur jagu lendavad neist talvitusaladele ikkagi koos vanematega. Näiteks sookured hoiavad rändel kokku perede kaupa, pardilapsed reisivad enamasti koos pardimammadega.

 

Jah, osa noori linde rändab tõesti ka üksi ja enamasti saavad nad ka sel kombel hakkama. Kuis see täpselt toimub, seda on meil tõesti raske ette kujutada. Meie ja lindude meeled on ju väga erinevad ja nii tajume ka ümbritsevat maailma erinevalt. Eks ole – ronk pole ju must seepärast, et ta on must – vaid seepärast, et meie, inimesed oleme tema sulgedelt peegelduva valguse suhtes värvipimedad!

 

 

A.A: Egas ma teab mis suur fotokonkurssidel osaleja pole. Aeg-ajalt olen ikka omi pilte žürii ette saatnud ja mõnikord on need tõepoolest ka auhindu võitnud. Ent eksisteerib veel üks oluline asi, mida konkursid annavad fotograafidele peale auhindade – teadmine, et auhinna võidavad sageli just need fotod, millele me ise maksimumpanust mingil juhul ei teeks!

Järelikult on meil isegi rohkem häid pilte kui seda ise teame!

Allpool on kaks vanale heale slaidifilmile pildistatud fotot, mis on konkurssidel esiletõstmist leidnud ja mis pole mingil põhjusel tänaseni kaotanud oma esialgset sära! Olen proovinud neid motiive uue ja parema tehnikaga mitmel puhul korrata, ent kahjuks tundub see olema lausa võimatu!

 

 

 

Oluline on keskenduda eesmärgile. Kui me teame täpselt, mida me soovime pildile jätta, õnnestub meil kaadrisse koondada just see, mis on meie ideega seotud ja ära jätta kõik see, mis kõrvaline. Mida lihtsam saab olema foto, seda suurem tõenäosus õnnestumiseks. Fotol ei tohiks olla mitte midagi ülearu!

 

Üks lihtne foto on näiteks siin:

 

  

Selle foto allkirjaks on „Kingitus“. Me näeme seal sinitihast ja maapähklit, kusjuures lihtne lumetaust võimaldab neile keskenduda. Pildi allkiri võiks meid veenda märkama veel ühte tegelast, kes jääb kaadrist välja ehk siis fotograafi ennast. Eks ole ju sinitihane eelkõige kingitus meile ja meie pakutud maapähkel on samas kingitus tihasele. See on saamise ja andmise ring, mis on igasuguse olemise üks alustalasid.

Kui fotode sisuga on juba kõik korras, siis on paras aeg mõistagi tehniliste võimaluste täiustamisele mõelda.

LKF: kas usute digikaamera lõplikku võitu? Kas peegelkaameraga üles võetud looduspildid on "väärtuslikumad", kuna on keerulisemalt kätte tulnud?

 

A.A: Digitaalsed fotoaparaadid on teinud vanadest headest filmikaameratest luksusesemed, mille kasutamine saab olema üha enam väljavalitute lõbu. Vähemasti koduse pimiku olemasolul on aga kõik endiselt võimalik.

Koos digikaameratega on tulnud rohkete duublite võimalus ja koos sellega on viimasel ajal edenenud kiirete objektide fotograafia. Viimased edusammud uute sensorite loomisel on ühtlasi veennud, et digikaamerad võimaldavad ka kehvades valgustingimustes saada paremaid tulemusi võrreldes filmiga.

Ent vähemasti nostalgia hoiab ka filmi endiselt vaateväljas ja küllap oleks vahva omada mustvalgete fotode ilmutamise võimalust kasvõi näiteks mõne kunstimuuseumi pimikus...

Nii nagu digitaalsetesse muusikasalvestistesse lisatakse mõnikord elustavaid sahinaid lampvõimendite abil, kuuluvad ka tänapäevasesse fototöötlusesse näiteks filmiteralisust lisavad filtrid... Kas selline lähenemine just filmikaamerat asendab, hästi ei usu. Oli ju filmiajastu üheks suureks väärtuseks pikem keskendumine enne päästikule vajutamist – film oli ju ikkagi parajalt kallis!

Vanade maastikupiltide, meile armsate inimeste ja üldse kõigi õnnestunud ülesvõtete väärtus aja möödudes vast pigem kasvab. Keskpärased fotod unustatakse aga seda kiiremini, mida suurema hooga uusi lisandub.

 

A.A: Minu kaamerakott kaalub vast umbes 16 kg. Vahel ka natuke rohkem, kõik sõltub teekonnast ja eesmärgist. Riideid ja toitu pole kunagi kaalunud. Autos on kindlasti mingi kogus erivarustust – varjevõrke, varjend, kummikud...

 

 

A.A: Kindaid on mul tõesti mitut sorti pakase tarbeks. Taolisi tasub küsida jahimeeste ja kalameeste poodidest. Neopreenist kinnastest, mis viimasel ajal on saanud populaarseks, ma suuremat ei arva – küll aga sobib neopreen objektiivi katma, andes korraga varjevärvuse ja mõningase põrutuskindluse.

 

LKF: Pildistamishetki oodates veedate ilmselt varjetes pikki tunde?        

 

A.A: Head võimalust peab olema valmis kaua ootama – nagu ütleb vanasõna – iga asi tuleb omal ajal või natukene hiljem. Fotokotis on hoian ootamatute olukordade tarvis alati üht pisikest kottvarjendit, mis kaalub umbes kilo. Tõsisemaks varitsuseks kasutan kuppeltelki.

 

 

A.A: Parim viis on pildistada üksi ja minna õhtul sauna koos teiste fotograafidega.