Valgejänesest

Jänku jäljed.

 

Valgejänes

Lepus timidus

    

Äsjasadanud värskele lumele kantakse uut jäljemustrit. Haavikuemanda jäljerida on kergesti äratuntav, kaks veidi suuremat tagakäppade auku kõrvuti ja kaks esikäpa väiksemat jälge hanereas.

Valgejänesed on meie põlisasukad ja metsaelanikud, kes asusid elama meile peale jääaega. Halljänesed lippavad meil ringi alles paarsada aastat ning on enam avamaastiku asukad.

Väheks on meil valgejänest jäänud, kellel talvine valge kasukas ja ainult mustad kõrvaotsad. Tänavu talvel ideaalne maskeerumiseks, aga katsu sa „musta maaga“ sedasi metsas liikuda.

Elab üksikult ja liigub ringi väga väikesel territooriumil on juba sügisest kohanenud puude ja põõsaste peenikeste okste ja puukoore söömisega (puitu jänese magu ei seedi). Kaevab lume allt pohla - ja mustikavarsi, lisaks kanarbikku. Seedimine on muidugi eriliselt efektiivne ehk esimese ringi ekskremendid süüakse ära, organism lisab oma toitvad lisaained  ja alles seejärel võime leida „jänesepabulaid“.

Kõikidele kiskjatele on valgejänes himustatud saak – ilves, hunt, rebane, maakotkas... juba seetõttu on metsaelu ohutum ja väikesel territooriumil teada kõik peidupaigad kuhu kiired jalad viia võivad.

 

Valgejänes.

 

Märtsist hakkab valgejänes peapoolt alates tasapisi karva vahetama.