Takjad turritavad lumevaibast

 

Ohakalinnud

 

Ohakalind

Carduelis carduelis

 

Ohakalindude arvukus on suurem suvisel ajal, läbirändajaid hulgaliselt, aga talvituma jääb meile ikka mõnikümmend tuhat kaunist ning värvikat sulelist.

 

Ohakalinnud on seltsivad, liiguvad ringi ja toituvad väikeste salkadena. Linnud saavad lumegagi kätte kõrgemakasvuliste ja tugeva varrega umbrohtude seemneid – põldohakatelt, takjatelt, pujudelt ja teistelt korvõielistelt taimedelt.

 

Kireva ja peaaegu sarnase välimikuga on vanalinnud. Legend kõneleb: ohakalinnud jäänud maailma loomise ajal lindude värvimisele hiljaks ja said omale ülejäägid kasutatud värvipaletist.

 

Lindude peasulestik on punase – musta – valge kombinatsioon, selg heledam pruun, tiivad mustad, hästimärgatava kollase tiivavöödiga.  Rinnasulestik mitmetooniliselt heledam. Sabasuled mustad, valge otsaga. Nokk on suuremapoolne ja teravate takjaokaste vahelt seemnete urgitsemiseks „nagu loodud“. Jalgade värvus vanaroosa.

 

Noorlinnud salkades on hallikamad, aga iseloomuliku kollase tiivavöödiga.