Uued kaamerad
Nädala lugu
Kristel Vilbaste nädala ülevaated.
Vaata nimekirja kõigist nädala lugudest siit.
Vaata nimekirja kõigist nädala lugudest siit.
Oktoobri kolmas nädal: hõbedane hall
Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee
Pildistas Arne Ader
Kestab erakordne põud: Tiigipõhjal ahmivad õhku hõbekogred
Nädala neli ilmamärki:
tihaste toksimine,raagus puud,metskitsed oraselja esimene jää.
Kastke oma õunapuid! Kastke kohe palju, mitu pangetäit vett igale puule. Maapõu puujuurte juures on sama kuiv kui 1939. aasta sügisel, millele järgnenud talvel külmus 82% Eestimaa õunapuudest. Igal juhul võiks igale õunapuule vastutasuks kinkida samapalju vett, kui tema õuntest õunamahla keldrisse talletasite. Allesjäänud õunad võiks viia kaugemale metsa, nii ei tule kärssninad ja kährikud ning ka päris suured karuotid aeda möllama.
Punalutikas lehesajus
Nüüd on see siis käes, lõdisev ja lõrisev külm. Tuli koos täiskuuga maa ja mere tagant, kuigi laupäeva öösel püüdis Maa veel end täiskuu vastu kaitsta ja saatis Kuule poolvarju. Igatahes algas nädal hoogsate külmakraadidega, mis mõnes kohas koguni miinus 11 pügalani jõudsid. Seesugune külmahingus tõi jääkristallid peenikeste nõeltena puudele ja rohule, kattis mõnel pool veepinnagi õhukese jääkirmega. Suure-Jaani kandis oli aga esmaspäeva hommikul piltilusa jääkaane saanud ka mõni suurem tiik. Minu akna taga on veel keskpäevalgi paks härmakiht maas ja õuetermomeetrile lennanud rasvatihane vaatab nõudliku pilguga aknast sisse: “Kas pekki ei saagi?!” Pekki on nüüd vaja igal õueskondajal, parasjagu peab seda nahavahel olema. Sest piisab kui torgata näpp lillepeenrasse – prrr, kui külm on maa! Visalt kasvavad ses peenras vesiheinad ja osjad, aga isegi nõgestel on kohati elupäevad loetud. Kõige selle kohal heljub esimese sügistormi poolt sisemaale pagenud kajakate valge tiib ja südantlõhestavalt kurvalt hõikavate luikede rivi. Sügis kaob vaikselt aegade hämarusse, hingedeaeg joonistab välja mustavate puuvõrade karmid kontuurid. Aga siiski... aidates õunapuul vabaneda viimasest lehest, poeb lehekaenlast välja pehme ja pontsakas pung. Selles on elu ja lootust. Taastärkamise lootust.
Luiged läinud, lumi taga
Linnuelu on vaibunud, kes on rännu endale südameasjaks võtnud, see on läinud. Isegi pisike punarind ei tiksu enam põõsaste all, ainult üksjagu vintivaid suurnokki ja “äkki tekkinud” varblased, kes rõõmsalt kuuriseinal asuva pesakasti talikorterit naudivad. Aga looduskaitsja Enn Vilbaste ütleb, et haned läksid äkki ja kohe takkajärgi kadusid rabalt ka väikeluikede haugatused. “Täna oli kuulda vaid tetrede mängumulinat. Metsas kuulsin ka, kuidas siidisabade seltskond läks üle latvade. Kuulda oli vaid nende tirisevat häält, linde kokku lugeda ei saanud. Aga jahimeeste olemasolu on metsas hästi näha. Nende kannul tiirutavad pidevalt rongad ja ... merikotkad!” Rännuteel on nepid ja hiireviusid on puudel ja heinapallidel.
Õuna-aedu külastavad rändlinnud. Talverüüs kuldnokk
Suur sebimine
Hiiri ongi tänavu palju. Ja loomade ilmas on alanud suur sebimine. Taimtoidulised liiguvad parematele karjamaadele, nende kannul lähevad kiskjad. Pole mingi ime, kui mõnd nugist üle tee näete silkamas, või volksatab keset kesklinna rebase veel ruuge kasukas. Karuotid ei arva, et peaksid unne suikuma, sest õunaaedades jagub veel toitu ja metsas rohelist ning ka raipeid on küllalt. Ja isegi konnad ei arva, et peaksid mutta pugema, siiski on nad allikapõhjaliste paikade lähedusse koondunud ning suuremad on üsna uimase olekuga. Aga madusid ei ole enam kusagil näha. Putukatest kohtame üksikuid ööliblikaid ja sääsed peavad õhtuti põõsaste all balli.
Vett ei ole
Hämmastav on, millise kiirusega tulid möödunud nädala tormikesega maha puudelt lehed. Ühe ööga oli me mirabellihekk lehtedest tühi ja isegi tamme lehed on muru peal laiali. Kuid puud teavad, mida teevad, sest kesknädalal tuli Kuusalu kandis maha ka esimene lumi. Siin, Lõuna-Eestis, rabistas vaid tugevat rahet. Jõed ja ojad on endiselt väga madalad, ei päästnud neid ka meretuul ja valingvihm. Ka allikates on vett oluliselt vähem. Vesi on otsa saanud ka Puka lähedase Nuudalätte põuest. On selle põhjuseks siis põuane aasta või ikkagi allikaojal aasta alguses tehtud lageraie, millest teile kirjutasin? Küllap peaksid keskkonnaametnikud põhjalikumalt hakkama analüüsima keskkonnatööde tagajärgi ja tegutsema edaspidi sellest lähtuvalt.
Jääkristallid lodjapuumarjadel
Simun teeb sillad soode peale.
Maatohter: Silmapesu
Käisin eelmisel nädalal Melliste lasteaed-algkooli lastega Võnnu kihelkonna allikatel. Usute või mitte, aga esimese klassi tirtsud ja põnnid olid valmis seisma neli korda järjest järjekorras, et saaksid oma pihuga allikast vett ammutada ja juua. Ja pisemad, lasteaia lapsed laulsid allikatelt tulles lakkamatult. Allikate võluväge on aga vaja nüüd meile igaühele – pime aeg sunnib silmi pingutama ja siis kuivavad silmad senisest enam. Silmade loomulik kaitsevõime väheneb. Just nüüd võiks tuua silmaloputusvett oma kodukoha silmaallikast ja sellega kolm korda päevas silmi niisutada. Lähima silmaallika võib leida raamatust “Eesti allikad”.