looduskalender.ee

 

Jõulukuu on pakkunud vähe lund, ent külluslikult kenasid jääpeegleid. Metsaoja Koorastes 

 

Nädala neli ilmamärki:

 

Torm ei jäta meie maad külastamata enne, kui meri saab korraliku jääkaane. Sel aastal on marutuult olnud nii palju, et talunikud ei tea enam, kas neil on olnud rohkem Eesti Energia poolt pakutava elektrivooluga päevi või naftaga popsuvat generaatorimuusikat. Vend Enn Vilbaste vaatab oma telefonilt, et augustikuust saadik on talle tulnud EE-lt 38 sõnumit, et liinid on maas, pisiväljalülitamisi arvestamata. Ikka jälle on mõni suur kuusehiid liinidel või lai lahe remmelgas traatides. Eesti Energia võiks Ameerikamaa põlevkiviväljadelt koju kolida ja kodumaised kaevurid panna liine maa sisse kaevama. Tormid on aga keerlevad ja veerlevad ja käituvad üsna tavatult. Kui enamasti kukuvad kased tormis ikka suurte okstena, siis nägin nädalavahetusel kuidas Ilmamäel oli tuul keerutanud suure 80-aastase kase täies pikkuses Kirigude tee serva pikali. Ja metsasügavusest nipsanud ilma suure juurepahmakuta vana kuuse otse juure pealt. Igal juhul on igasügisene tormiaeg parimaks ehituskontrolliks, kehvasti kinnitutud katused lähevad lendu. Ja inimesed korjavad õuedelt kokku kogu kola, mis lendu võiks minna.

 

Luiged minemata, lumi tulemata! Laululuiged viljapõllul 

 

Allikavulin

Viimased vihmad on pulbitsema löönud allikad. Suvi otsa tühjana seisnud tiigid ja lohud voolavad sulinal täis ja korgitakse kohe ka külmapoiste poolt jääga korralikult kinni. Veel veidi külmakraade ja uisutamisrajad heinamaadel on avatud. Vesi ja niiskus pakkusid nädalavahetusel veel ühe harukordse vaatepildi – kõik hiireaugud, mis lillepeenardes avanesid, olid servadest kaetud kena härmatisega. Justnagu hiirte suhkruglasuurist jõulupärg ümber nende talikorteri! Maarahvas kurdab aga, et rändrotte on senisest enam ja himuralt närivad nad end läbi talude laudaseinte ning maakodude põrandate. Kas on vähenenud kasside arv või on rottide võimuaasta?

 

Talvituvate sinikael-partide seltskonnas ujub erilise sulerüüga isaslind

 

Kellel on Eestis hea elada?

Võimalik, et šaakalidki on tulnud rottide kannul. Enam ei usu vist keegi, et need loomad on kusagilt valla pääsenud üksikisendid. Tegemist on ikka lõunast tulnud noorte hulkujatega, kes mereni tulnud ja sellest edasi ei saa. Nii kohataksegi meil neid peamiselt mere ääres. Ja lastakse mahagi. Aga küllap jääb see ebavõrdseks võitluseks, nii nagu lahing kormoranidegagi. Enne neist lahti ei saa, kui ilm taas sissetungijate jaoks ebasobivaks muutub.

 

Pihlakapõud

Sel nädalal jõudsid meie aeda esimest korda puu otsa kükitama ka siidisabad. Tulid, tiristasid ja viristasid ja kadunud nad olidki. Sest midagi meie aias peale üsna kortsusolekuga lodjapuumarjade neile pakkuda pole. Ja pihlakamarjade poolest on tänavu marjatoitlaste jaoks väga kurb aasta. Ei ühtki pihlakamarja puul. Siin-seal helgib punaselt mõni lodjapuumari, aga see on ka kõik. Mõnevõrra lohutust pakuvad ehk puudele unustatud õunad. Aga tõepoolest – rästaid sel aastal näha ei ole.

 

Uskumatu, ent tõsi - jõulukuul ukerdab tiigi kaldal rohukonn. 13. detsembril Otepääl 

 

Kas ajujaht sobib Eestisse?

Heameel on, et keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus andis eelmisel nädalal korralduse moodustada Nabala kaitseala.See on Nabala Keskkonnakaitse Ühingu suur võit röövkaevandajate üle, jätkugu kogu Eestimaale nii tublisid inimesi.Aga tegevust jätkub ka teistes valdkondades. Loodusfotograaf Jaak Sarv kirjeldab metsas nähtut: “Möödunud laupäeva hommikul juhtusin nägema üht noort karu, kes oli ajujahi käigus talveunest üles aetud ja jooksis paanikas kütiliini vahel edasi-tagasi. Minema ka ei pääsenud, sest kütiliin oli seatud vastu jõge, mis lõikas loomadel igasuguse põgenemistee ära. Õnneks oli tegemist seajahiga ja karu jäeti elama, kuid loom sai kindlasti sellest korraliku närvivapustuse.” Sarv soovitab algatada arutelu, milleks on tänapäeval vaja viljeleda sellist jahipidamise viisi nagu ajujaht? Jahti saab ju pidada ka palju mõistlikumal viisil, näiteks hiilimis- või varitsusjahti pidades.

 

 

See aasta oli minu jaoks tõeline allikate-aasta. Ilmavalgust nägi raamat - Kristel Vilbaste, “Eesti allikad” 2013. See raamat on jõudnud mitmetuhande pere koju ja tänu sellele olen teateid saanud aina uutest ja uutest allikatest, mis vääriksid juba kohta uues raamatus. Tänan kõiki, kes mulle teateid on saatnud ja hoiame ning puhastame oma maa lätteid ka järgmisel aastal!