Kirjutas Kristel Vilbaste
Fotod wikimedia
Süda tänava hõlmikpuu
Suvi on nüüd üle poole ja tavaliselt tabab Eestit sel ajal kaks asja – poolteist nädalat troopilist kuumust ja enne selle kuumuse tulekut üle maa kihutav keeristorm. Ootame ja vaatame. Igatahes ei tasu kunagi selleks ajaks kodust lõunamaale päevitama sõita, sest pruuniks saab ka siin ja siis on võimalus oma minemalennanud asju kokku korjata, äikesepurustuste haavu lakkuda ja külilikukkunud puid saagida.
Puudest ma seekord rääkida tahangi. Linnade rohevööndi puudest. Kui vanasti räägiti, et mets on vaese mehe kasukas, siis tasuks rääkida tänapäeval ka sellest, et puud on linnaelaniku kasukas.
Kui seesama suur torm tuleb, siis filmime muidugi külilikukkunud puid ja kui veel mõni auto puude alla jääb, siis on paanikaks põhjust – algavad kampaaniad “vanadest ja haigetest puudest, mis kohe pähe kukuvad ja inimesi vigastavad”. Ometi ei ole Eestist teada ühtegi puu all raskelt viga või surma saanud inimesest. Siiski, viga saavad inimesed puude langetamisel. Aga seda, et tormi ajal või muidu puu pähe kukub, on ka kogu maailmas haruldane nähtus. Ja pole siin mõtet rääkida, et tänu arboristidele oleme sellest pääsenud.
Ei, tormiga murduvad eelkõige just alumistest okstest puhtaks laasitud puud, mis tormituule alla võtavad. Haiged puud ehk ka, lõpuks, aga neid on kindlasti vähem kui valesti “hooldatud” puid.
Hirm ja viha puude vastu kasvab seda suuremaks, mida rohkem inimesed virtuaalmaailma sisenevad. Nad unustavad ära või pole kogenud linnulaulu, mida kuuleme nende puude otsast ja värskete lehtede lõhna, mida kogeme peale vihma. Nad ei mäleta mõnusat jalutuskäiku või rattasõitu alleel palava ilmaga või mõnusat raamatulugemist pargipuude vilus, mida kõikjal Euroopa suuremate linnade südames näha võime. See kõik on Eestis veel käegakatsutav ja puudub ainult suurte paneelmajade ja linnasüdamete klaasist tuuletõmbekappides.
Puud loovad suurepärase barjääri tuule kihutamisele ja talvistele tuiskudele. Lehtpuud on suurepärane takistus kahjutulele, ainult seetõttu saadi vanal ajal suuremad linnapõlengud pidama. Nad on ka looduslikud piksevardad.
Mult on mitmel puhul küsitud, et kus on näiteks Tallinnas või Tartus pühapaigad, pühad puud. Ja olen pidanud tunnistama, et neid polegi. Kas oleme siis nii kristlik rahvas, et linnainimesed on meil käinud ainult kirikus? Ei, kindlasti mitte. Igal ühel on meil olnud mõni lummav kodupuu või pargitukk, kus käia ja millest meelerahu saada.
Puudele lintide riputamise komme pole meie maal nii sügav ja vana, et nende järgi pühasid puid ära tunda. Aga ikka on sinna visatud münte või viidud toidupalakesi. Salaja. Nii ei teagi me, kus neis meie mõistes suurlinnades pühad puud on.
Aga iga kord kui kaasa Mikk Sarvega palume inimestel nimetada mõni enda jaoks oluline puu, on ka linnainimestel see puu kiiresti leitud. Mõni puu on südames.
Haabersti hõberemmelgas 8. juunil 2017.
Kui hõberemmelga ümber lahvatanud leeki jälgisin, siis hämmastas mind kõige enam see, millise kirglikkusega puukaitsjaid materdati ja öeldi, et minge istutage parem puid, mitte ärge lesige siin. Ma küsiksin aga vastu, et miks peaksime kusagile istutama puid, kui meil on suured ja ilusad puud juba olemas?
See eelmine looduskaitsjate sümbolpuu – hõlmikpuu Süda tänavas, kas teate, kui raske on meie kliimas seda kasvama saada? Kui ravimtaimeteadlane Ain Raal mulle 50-juubeliks hõlmikpuu lapse kinkis, siis arvasin, et mis see siis ikka ära ei ole. Otsisin aias kõige tuulevaiksema koha ja istutasin maha. Esimesel kevadel olid eelmise sügise võrsed külmunud ja puu ei ilmutanud elumärke veel juunikuus. Tõmbasin ta ohates välja ja siis nägin rohelisi pungi. Sügiseks olid tal pisikesed lehvikud küljes. Aga kevadel oli jälle sama lugu. Mingeid uusi võrseid ei tekkinud.
Tänavu istutasin ta ümber maja ette, kõige palavama päikese kätte, näis kas õnnestub mu puul 120-aastaseks kasvada?
Aga selle hõberemmelga kohta on mul, hoopis ühes Edela-Eesti väikelinnas kasvanul, ka oma lugu. Millalgi 1980ndate aastate eel olin Tallinnas suvespartakiaadil. Moskva olümpiat polnud veel toimunud ja sportlastel majutuskohti vähe, nii majutati meid mai lõpus kusagile linna taha Haabersti spordikooli nagisevasse puumajja. Selle spordikooli juures oli suur staadion, kus me õhtuti jalkat tagusime ning ümber maja ja staadioni oli ilusatest suurtest hõbepajudest ja toomingatest salu. Puud olid suured ja võimsad. Toomingate lõhn hurmav. Aga õhtul hakkasid selles salus laulma ööbikud. Tollal tundus mulle, maalapsele, kummaline, et ööbikud on Tallinnas. Aga mälupilt sellest 35-aasta tagusest ajast meeles siiani. Võimalik, et üks ööbikulaulu puu oli praegu hukatud hõbepaju.
Nii on ka see puu minu jaoks märgilise tähendusega. Ööbikupuu. Tallinna ööbikupuu.
Ja mind ei veena arendajate järjekordne jutt linna paratamatust arengust. Mida rohkem autosid Haabersti ristist hommikul tipptunnil läbi mahub, seda suurem ummik on hommikul näiteks Kristiine ristis.
Paljude pealinlaste tapetud kodupuu jääb linnaametnike hingele. Aga puukaitsjatele ütlen, et ärge laske end häbistavast ja naeruvääristavast meediamürast segada. Asuge ikka puude kaitsele, kus seda vaja! Meiesuguste hulk on suurem, kui seda arvudes näidatakse. Puud on meie vennad ja õed.
Rumalad on need, kes püüavad rohelisi rumalatena näidata. Nad on ise kaldunud tehismaailma haiguste ja hädade äärmuslikku maailma ja püüavad ka rohelisi äärmuslikena näidata, kes ei lase maha võtta ühtegi puud. Vastupidi. Me elame mõnusat elu puidust majades, kütame ahju puudega, mis langetatud mõistlikul kombel. Me ei pea betoonist ja klaasist kastides virtuaalvihas elama. Meie elu on mõnus ja meil on, kellele toetuda.
