Vapsik

 

Vaablased               Cimbicidae

 

Vapsik                      Vespa crabro

 

Paraku on nii, et vähe uuritud vaablaseid ja tõepoolest suuri ning astlaga varustatud ühiselulisi vapsikuid peljatakse põhjusega. Sageli aetakse vaablaseid ja vaksikuid juba nime järgi segi ning pealiskaudsel silmamisel isegi põhjendatult arvestades suht sarnast suurust ja triibulist kehakirjet. Mimikrist oleme me herilasi ja sirelasi kirjeldades juba peatunud.

Kuidas siis nendel mutukatel välimuse järgi vahet teha?

Taimtoidulisel ja inimestele täiesti ohututel vaablastel on rindmik ja tagakeha jäigalt ühendunud. „Hammustada“ suured tegelased muidugi saavad, aga nimetatu väärib vaid üllatavat „kerget ehmatust“.

Vapsikud  on nii meie looduse kui Euroopa suurim ühiseluliste herilaste liik, kelle pesasid leiab nii lehtpuude puuõõnsustest, samuti hoonete õõnsustes, sest pesa on suuremõõtmeline.

Vaablastega võrreldes omavad vapsikud nn „herilasetaljet“, mis pärit veel nö „sipelgaaegsest arengust“ ja muidugi on selline kehakuju salvamiseks sobivam.

Pesad vana emasvaablase ja töövaablastega hääbuvad: töölistel on „vaba aeg“ ehk puuduvad kohustused ning elatakse hulguelu nagu teised väiksemad sugulased ning seetõttu märkame augustikuus tüütute taimemahladest ja nektarist toituvate tegelaste paljusust.

Muidugi näevad ja kostuvad vapsikud ohtlikena, aga tolline suurus ning jäme sumin ei tähenda veel, et Teie ümber tiirlev vapsik tige oleks – säilitage rahulikku meelt ehk ärge hakake kätega vehkima. „Kerge öelda, aga raske rahulikkust säilitada“ ütlete Teie.

Kes peaksid vapsiku salvamist tõsisemalt pelgama?

On suhteliselt levinud arvamine, et vapsiku salvamine võib olla surmav. Ei ole, aga tõsiselt peavad pelgama need inimesed, kes on herilasemürgile allergilised.

Tavaliselt põhjustab tuntavalt valuline vapsiku piste ainult punetava turse, mis möödub kas mõne tunni või päevaga. Laste salvamise korral peab nende seisundit jälgima äärmise tähelepanuga.

Aga millised tunnused viitavad ülitundlikkusele, kui kannatanu peaks koheselt hospitaliseerima?

Kehale tekkib nn „nõgeselööve“, mis tugevalt sügeleb. Enesetunne halveneb, keele ja kurgu paistetuse tõttu võivad tekkida hingamisraskused. Lisanduda võivad nii iiveldustunne kui oksendamine või hoopis kõhuvalud.

Tugeva reaktsiooni korral langeb vererõhk ja võib tekkida allergiline šokk.

Mida kiiremini reaktsioonid tekivad seda tõsisem on kannatanu seisund.

Kogu eelnev teave pole hirmutamiseks, vaid teadmiseks, kuidas salvamise korral tegutseda.