Räästapääsuke Delichon urbica
Suitsupääsukestest veidi pisemate räästapääsukeste saba paistab lühemana ja on vähem harkis – huvitav, et sageli ei suudeta neid omavahel eristada.
Sinimusta ja läikiva sulestikuga räästapääsukeste alapool paistab ühtlaselt valge ehk kurgualusest kuni sabani nagu ka varvasteni sulised jalad. Lennupildis ja maapinnal toimetades hakkab silma räästapääsukeste valge sabapealne.
Looduslike pesapaikadena sobivad lindudele Põhja-Eesti paekaldad. Linna- ja asulate lindudeks on muututud koos kiviehitistega, kus peaaegu kinnised ümarad pesad rajatakse räästaalustesse, võimalusel ülemise servaga vastu räästaalust, kus paikneb pisike lennuava. Sageli ehitatavad linnud pesad tihedas rivis kuna seltsingutena pesitsevad räästapääsukesed ei ole omavahel riiakad.
Räästapääsukesed pesal
Linnades on räästapääsukestel pesaehitustel omad hädad: uued karbiarhitektuuriga ja olematu räästaga hooned pesaehituseks ei sobi. Kui suitsupääsukesed püüavad putukaid maapinna lähedalt ja meie nende tegevust jälgides ilmamuutust ennustame, siis räästapääsukesed ei lasku maapinna lähedale putukaid püüdma vaid püüavad putukaid kõrgemal lennates, mis tuleb linnaelanikele ohutusele kasuks.
Miks linnades räästapääsukeste pesad lagunevad, aga maapiirkondades püsivad veel aasta möödudes?
Linnades ei leia linnud pesaehituse tarvis savi, et pesad püsiksid vaid peavad ehitusmaterjalina kasutama lihtsalt pinnasesegu.
Emaslind munes pesasse üle päeva neli kuni kuus muna ja asus seejärel hauduma, aga ka isaslind käib pesal haudumas. Pääsupoegade koorumine algab kahe nädala möödudes ja kogu pesakonna koorumine võtab paar päeva. Pääsupojad saavad lennuvõimelisteks paarikümne päevaga ja vanalindudel kujuneb noorlindude jaoks turvalisest pesast väljameelitamine keerukaks ning noorlinnud tulevad veel mõned päevad ööseks pesasse.
Teist korda pesitseb arvestatav osa räästapääsukesi, aga see kujuneb vanalindudele kergemaks sest esimese pesakonna noorlinnud tulevad nooremate poegade toitmisel abiks.
Räästapääsukeste vaatlused: LINK
