Fotod Arne Ader
Harilik maavits
Harilik maavits Solanum dulcamara
Harilik maavits on mitmeaastane poolpõõsas ning üpris tavaline meie looduses. Kasvada meeldib neil hõredamas metsas või niiskemas võsastikus aga ka järvede kaldaaladel ning mererannas. Juurekaelalt harunev väänduv või roomav (ronib ka oskuslikult mööda võrkaeda). Maapinna lähedal puitunud vartega ja suvega kasvanud rohtne osa mis võib kasvada kuni kolme meetriseks külmub talviti tagasi.
Kergelt mürgised marjad on avatud kasvukohtadel juba värvunud, rippudes kaunilt läikides viljaraagude otstes, paistes vastu valgust läbikumavalt. Lehed südajad, teritunud tipuga.
Kõik taime osad on nõrgalt mürgised, sisaldades solaniini. Viljade söömine võib põhjustada oksendamist, seda eriti lastel. Mürgistuse puhul teeb oksendamine ainult head, nõnda saab organism lahti enamusest sissesöödud „kihvtist“. Seda, et linnud neid söövad ei pea meile eeskujuks olema sest ka kariloomadele on harilik maavits mürgine
Mererandades kasvavate maavitsade võrsed on karvased, lehed mõlemalt poolt liduskarvased, nahkjad ning paksemad, võrreldes mandril kasvavate suguvendadega. Botaanikud kutsuvadki teda karvane maavits /Solanum littorale/
Harilik maavits
Must maavits, foto Wikimedia
Must maavits Solanum nigrum
Musta maavitsa leiab ka loodusest, aga rohkem on tegu umbrohuga, mida kasvab nii aedades, karjamaadel, kui põldudel ning ka jäätmaadel. Rohttaim võib kasvad kuni kolmveerand meetriseks, jäädes enamasti poole madalamaaks. Valgeid, umbes sentimeetrise läbimõõduga viie kroonlehega õisi võib taimel leida veel septembris.
Küpsed marjad sisaldavad vähesel määral solaniini, sellest hoolimata on esinenud mürgistusi just lastel ning loomadel.
Mürgistusnähud võivad alata kuue kuni kaheteist tunni möödudes marjade söömisest – tõuseb palavik ning higistatakse. Oksendamisega võib kaasneda kõhuvalu või -lahtisus. Kannatanu võib olla nii uimane, kui veidi sonida. Esineda võivad südame rütmihäired, kui hingamispuudulikkus.
