Fotod Arne Ader
Rootsi kukits
Rootsi kukits Cornus suecica
Rootsi kukitsat leiame nii meie saartelt, kui Põhja-Eesti soostunud niitudelt või rabastuvast metsast, vahel ka mererannikult. Turbaväljade servades kasvamine viitab, et taim eelistab happelist, niisket, eelistatavalt päikeselist või poolvarjulist kasvukeskkonda.
Rootsi kukits on sedavõrd silmajääv oma „rootsipunaste“ viljadega, et raske oleks mööda minna.
Oranshpunased ja ahvatlevad, „tundmatud marjad“ tekitavad esmakordsel kohtumisel „mürgimarja“ ohutunde. Seda nad ei ole - lihtsalt marjadel pole maitset nad on urbsed ja tunduvad mõnele maitsejale läägetena. Marjade läbimõõt umbes viis millimeetrit, milles suur helepruun seeme. Tegu siis nn „mittesöödavate marjadega“.
Rootsi kukits rohtsed võrsed tunduvad näpu vahel neljakandilistena, veidi karvased, aga mitmeaastase poolpõõsa risoom on puitunud.
Rootsi kukitsa vastakud, ovaalsete, teritunud tipuga rootsuta lehtede ülakülg „hõbedakarvane“. Tänaseks juba leheservad punakaks värvunud.
Paljud taimed kasvavad Eestis oma levila põhjapiiril, aga arktiline rootsi kukits kasvab meil oma levila lõunapiiril.
Rootsi kukitsa kasvukoht. Purekkari
