Kirjutas ja pildistas Ave Liivamägi
Siklased (Cerambycidae) on mardikad, kelle keha on kiitsakas ja tundlad pikad. Paljude siklaste kattetiivad on värvikirevad, teistel aga puukoorekarva mustriga. Valmikuid kohtame suvel taimede õitel ja lehtedel ning puutüvedel. Siklaste vastsed, keda nimetatakse tõukudeks, aga arenevad puidus. Kuna puit on toitainevaene, siis võib vastsete areng kesta mitu aastat. Sellest tulenevalt on mõned siklased metsakahjurid. Siklaste liigid eelistavad üht või mõnda kindlat puuliiki.
Tuisusikk Pachyta quadrimaculata
Kumbki kattetiib kahe musta tähniga. Tõugud surnud kuuse- või lehtpuude puidus.
Lehtpuu-kooresikk Rhagium mordax
Kattetiivad kollakashallid, keskel kahe pruunikaskollase ristvöödiga, mida küljel lahutab suur must laik. Tõugud surnud lehtpuu tüvede ja kändude koore all.
Muskussikk Aromia moschata
Helkivroheline. Tugeva spetsiifilise lõhnaga. Tõugud vanades pajudes.
Harilik kiitsaksikk Leptura quadrifasciata
Kattetiivad kollase-musta vöödilised. Tõugud lehtpuudes.
Väike-kiitsaksikk Leptura melanura
Kattetiivad emasel punased, tipp ja õmblus mustad. Tõugud nii leht- kui okaspuudel.
Suur-õiesikk Anoplodera rubra
Isasel kattetiivad ookerkollased. Tõugud okaspuudel.
Viiulsikku ja haava-kirisikku enam tänavu looduses näha pole.
Viiulsikk Brachyta interrogationis
Kummagi kattetiiva välisserval kolm musta tähni ning seljal must kõver pikitriip. Tõugud vanas männi- või kasepuidus.
Haava-kirisikk Xylotrechus rusticus
Hallidel kattetiibadel 2-3 kõverat heledamat ristivööti. Tõugud haaval.
