Kirjutas ja pildistas Arne Kiin
Tamme-kirjurähn
Tamme-kirjurähn Dendrocopos medius
Linnupildistaja aeglaselt ja igavalt veniv kesktalvine aeg sai äkki elavamaks, kui veebruari algul ilmus söötmiskohale igapäevaste tihaste-leevikeste-varblaste-talvikeste sekka leekpunase pealaega tamme-kirjurähn. Aed vanade õunapuudega paistis linnule meelepärane olevat, visiidid jäid korduma. Lisaahvatlusena sai üles seatud värsket pekki, mis tõi linnu vahel lausa mitu korda päevas kohale.
Varjes istutud tunnid tasusid end peagi rohke pildimaterjaliga ja andsid ka võimaluse meie kõige haruldasema kirjurähni kohta üht-teist tähele panna.
Iseloomu poolest tundub tammerähn oma lähisugulasest suur-kirjurähnist leplikum. Rahulikult pekitükki toksides ei tee ta poole meetri kaugusel vilja nokkivatest talvikestest väljagi. Rasvatihaseid päris enda kõrval rähn siiski ei kannata. Aga sealgi saab suurema naginata läbi, piisab korraks näitamisest, kelle nokk pikem.
Kuigi nime järgi võiks teisti arvata, ei paista tammetõrud tamme-kirjurähni menüüsse kuuluvat. Väljapandud tõrusid toksas ta vaid korra nokaga ja asus siis peki kallale. Puude mahl pidavat talle küll maitsema, muu taimetoit siis mitte nii väga.
Tamme-kirjurähn
Oleme harjunud nägema, et rähnid on alati tegevuses: puukoort toksimas, käbidega askeldamas, mööda tüvesid siia-sinna keksimas. Ent kas ja kuidas nad puhkavad? Tammerähni puhkepaus õnnestus ära näha.
Kõhu täis söönud, seadis ta end mugavalt oksal sisse ja laskis silmadel kinni vajuda. Õnneks ei kestnud linnu tukastus kaua ja sel ajal ei julgenud ma varjes õieti hingatagi. Tänasin mõttes „jaapani tehnikajumalaid“ uue kaamera hääletu võtterežiimi eest. Võimalus niisuguste intiimsetest hetketest osa saada tasub kuhjaga kõik kaamera taga tühjalt oodatud tunnid.
Nüüd, kuu lõpupoole, on rähni visiidid harvemaks jäänud. Küllap ärgitavad pikenevad päevad ta laiemalt ringi liikuma, pesapaika ja kaaslast otsima. Vanu puid jääb aga ümbruskonnas üha vähemaks, kas jätkub veel eluruumi ühe tammerähni jaoks?
LK kommentaar:
Tamme-kirjurähnid on meil vanade parkide ja lehtmetsade asukad ja nende pesitsemine Eestis leidis kinnituse alles 2000. aastal Räpina mõisapargis.
Viimase paarikümne aasta jooksul on tamme-kirjurähnid muutunud suhteliselt tavaliseks meie vanade parkide ja lehtmetsade haudelinnuks.
Tamme-kirjurähni arvukuseks hinnati kümnekonna aasta eest 100-300 paari. Nüüdseks on vaatluste arv kasvanud ja tamme-kirjurähne võib praeguseks Eestis pesitseda palju rohkem.
Tamme-kirjurähnil on sarnaselt suur-kirjurähniga kaks suurt valget õlalaiku, aga on viimasest väiksem, tema küljed on triibulised ja sabaalune roosa.
Tamme-kirjurähni „nägu“ jätab võrreldes suur-kirjurähniga palju heledama mulje: pea ja kaela küljel olev must haberiba on erinevalt suur-kirjurähnist palju väiksem ning ei ulatu noka ja kukla musta alani. Tamme-kirjurähni nokk on lühem ja peenem, kui suur-kirjurähnil.
Erinevalt teistest meil elutsevatest rähnidest trummeldab tamme-kirjurähn harva ja liiki on lihtne tuvastada iseloomuliku valju vääksuva häälitsuse järgi.
Kuula tamme-kirjurähni häälitsusi: LINK
Tamme-kirjurähnid külastavad talvisel ajal meelsasti lindude söögimaju ja kevadel vahtratel ja kaskedel käia mahla limpsimas.
Tamme-kirjurähnide vaatlused: LINK
