Pildistas Kristel Vilbaste
Eilne Paganamaa kukeseenemets
Harilik kukeseen Cantharellus cibarius
Kukeseente häid kasvukohti leiame nii sega-, kui okasmetsadest ikka niiskes samblas või rohus. Esimese seene leidmisega tuleb veidi vaeva näha, aga järgmiste leidmisega läheb juba libedamalt. Kukeseente mükoriisa moodustub mitmete puuliikidega.
Asjatundjad käivad oma kukeseenekohti kontrollimas jaanipäeva paiku ja üldjuhul leitakse ka väga noori kukeseeni, aga neid peaks nimetada seene viljakehade algmeteks. Nn seeneaeg saab alguse tükk maad hiljem sest harilik kukeseen on aeglase kasvuga: alul on seenekübar kumer ja sissekeerdunud, aga veidi kasvanult juba lehterjas, lainelise või hõlmise servaga. Täiskasvanud kaunilt kollase kukeseene kübara alakülg on eoslehekesi meenutavate voltidega ja seenejalg aheneb maapinna suunas.
Toorest kukeseent maitstes jääb suhu veidi kibe järelmekk. Just see maitse ja eriline puuviljalõhn muudavad kukeseened „ussikindlateks“. Sügise poole võime vahel leida eriti suuri kukeseente viljakehasid kelle vanus võib ületada isegi paari kuud. Ei ole neil enam kaunist välimust vahel veidi hallitanud, aga kahjurite poolt ikka kahjustamata.
Tutvustame peatselt harilike kukeseenete sugulasi, keda praegusel ajal metsadest leida võime.
