Fotod Arne Ader
Video Tiit Hunt
Vesipapp
Vesipapp Cinclus cinclus
Vesipapid tegutsevad nii kiirevoolulistel, kui kärestikulistel jõelõikudel, mis talvega kinni ei külmu: seismas kas, jõerannal, kivil, jääveerel, veest väljaulatuval roikal, või enne sukeldumist vees kahlamas. Talvitujad tegutsevad enamalt jaolt üksikult. Ööbides kaldaõõnsustes või kaldajää pankade all, kui vesi on langenud. Kui jõgi jäässe läheb rännatakse lõuna poole. Norra rahvuslinnule meisterdatakse Põhjamaades talveks sobivatesse paikadesse nn „ööbimisonne“.
Vesipapid ongi ainsad laululinnud, kes ujuda ja sukelduda mõistavad. Enne sukeldumist või lendutõusu, samuti erutuse korral nõksutab lind keha („kiriku papp“ teeb kummardusi, sealt ka nimi).
Kuidas siis vee all liigutakse, kui jalgadel puuduvad ujulestad? Reeglina liiigutakse vastuvoolu, kas jõepõhja pidi joostes, vajadusel toidupoolist otsida hoitakse varvastega põhjast kinni, et vool lindu ära ei viiks. Ujumisel veidi sügavamas või tugevas voolus kasutatakse lühikesi tugevaid tiibu aerudena. Tiibade varal ujumise lõpetades kerkib vesipapp „korgina“ pinnale ning lendab kohe kuivale või kiirustab kõndides. Sobilike tingimuste korral võib vesipapp sukelduda üle meetri sügavusse ning seal edasi liikuda kuni paarkümmend meetrit. Samas vee alla ei saa lind jääda mõnekümnest sekundist kauemaks. Kui jõe voolukiirus ületab kolme meetrit sekundis muutub vesipapil vees liikumine juba keeruliseks.
Vaatlejale või piltnikule võivad need teadmised vajalikuks osutuda sest ettevaatlikud linnud naljalt lahemale, kui kümme meetrit endale uudistajat ei lase.
Kuidas ja millest vees kõhu täis saab? Õngitsetakse ehmestiivaliste vastseid (puruvanalasi),kirpvähke, vesikakandeid, kiililiste vastseid, limuseid või teisi veeelulisi. Püütakse ka pisemaid kalu ning kalamaime, forelli- ja lõheliste kudejõgedes leidub vahel väljauhutud marjateri. Väiksema saagi neelab vee all, suurema toob kuivale, et suupäraseks nokkida.
Tiidu aasta tagune salvestus
Välimikku me kirjeldama ei hakka, Arne piltide järgi võivad huvilised seda ise proovida sest sulestik on soost olenemata sarnane. Vesipapp on umbes rästa suurune lühikese ja püstise sabaga lind: kehapikkust veidi üle viieteist sentimeetri, kaalu vast kuuekümnest grammist veidi enam ning tiibade siruulatus jääb alla kolmekümne sentimeetri.
Vesipapp laulab kogu talve, aga kõlavamaks muutub laul varakevadel. Kärestikulise jõe kohinas pole seda üldjuhul kuulda kaugemale mõnekümnest meetrist. Nende laulu on keeruline kirjeldada, seda peab kuulma. Ornitoloogide väitel laulavad mõlemad sugupooled, emaslind vast sutsu vaiksemalt ja kas ikka kõik?
Suvel võib meil kohata ainult mõnda üksikut pesitsevat vesipapi paari. Põhjapoolsetele pesitsusaladele lahkutakse märtsi lõpus, aprillis ning põhjendatult: nii jääminek, kui sogane suurvesi teevad neil toiduhankimise keeruliseks.
Viimaste päevade vesipapi vaatlused: LINK
Tuletame meelde, et nädalavahetusel, 14.-15. jaanuaril toimub kesktalvine veelinnuloendus. Täpsemalt EOÜ kodulehelt: LINK
Vesipapp. Ahja jõgi Suures Taevaskojas
