Kirjutas Kristel Vilbaste
Fotod Arne Ader
Sel nädalal ilmus Postimehes Mikk Sarve lugu looduspimedusest, sellest, et me tänapäeval elame nii lahus loodusest, et me ei saa enam aru, mis looduses toimub. Ja sellest, et me ise ei mõistagi, kui looduspimedad me oleme.
Rasvatihased
Võtame siis seekord natuke seda asja lahti harutada. Kui palju me siis tänapäeval tõelisse reaalsusesse jõuame? Kas olete kuulnud tänavu esimest tihase kevadlaulu, kuulnud, kuidas üle peade läheb flöötiv leevikeseparv või tundnud, kuidas üle pea lehvib raudkulli siluett? Või kas kuuleme, kuidas ühel hetkel musträstas automüra vahel itsitama hakkab, mis lõhnaga on kevade tulek või mis tunne on paitada esimest pajuurba?
Kõik need lõhnad ja helid ja tajud on iga päev meie kõrval, aga oma töö ja laste koolimurede keerises ei suuda me neid enam tunda. Me käime masinlikult sellest kõigest mööda, kuulmata, nautimata.
Hea küll, loodusest võõrandumine poleks nii hull, kui see vaid meid ennast mõjutab. Oma asi. Aga paljud sellistest looduspimedaks jäänutest peavad otsustama meie maa looduse üle. Kas saab metsa üle otsuseid teha inimene, kes metsa vaid selle puidukoguse järgi hinnata oskab? Kes täidab ministeeriumi soovi hinnata ära vaid juurdekasv ja raiumine? Kes ei näe metsa sisse? Et mets ei kasvagi juurde, kui puudub seda toetav süsteem? Et meil on tuhandeid erametsaomanikke, kes ei taha oma metsadest saada vaid puitu, vaid nad elavad seal, korjates marju, seeni, saades hingerahu?
Põnev on lugeda 100 aasta vanusest Kampmanni “Kooli Lugemisraamatu” kolmandast jaost, ehk siis kohustusliku koolihariduse viimasest osast metsa tähtsusest. Raamatust, kus lugemisoskuse kõrval ka elu põhiväärtused selgeks tehti. Just “ühiselu ja majanduse” peatükis räägitakse metsa tähtsusest nii: “See on kord inimese loomus, et tema iga asja peale kõige esmalt oma seisukohalt vaatab ja võib olla, oma seisukohta kõige tähtsamaks peab. Nii vaatab metsaomanik metsa peale kui puude ja teiste metsasaaduste andja peale, ilmade uurija paneb metsa tema mõju poolest ilma ja kliima kohta tähele; arstile on tähtis, et mets õhku puhastab; luuletaja ja kunstnik armastavad metsa, sest see nende meelolu peale mõjub, ja preester näeb temas tunnistajat, kui suur ja tark Looja on. Ärimehe esimene mõte käib kasu peale, mis metsaga kauplemine anda võib, kuna mets sõjamehele hea varjupaik on. Selle kohta otsust teha, missugune arvamine kõige õigem on, ei ole võimalik, ei ole tarviski. Saab sellest küllalt, et metsal laialine tähtsus on ja see tõstab tema üleüldist väärtust.”
Just seesama üleüldise väärtuse nägemine, mis inimestel 100 aastat tagasi olemas oli, on nüüd puudu. Võib olla on selle põhjuseks olelusvõitluse ja ärimentaliteedi õpetamine juba maast madalast, koolipõlvest meie lastele?
Ja kui 100 aastat ja isegi 50 aastat tagasi oli lastel olemas vähemalt esmane loodusnägemine, mis linnakeskkonda surutuna ikkagi mälupiltidena vaimusilmas esile kerkisid, siis oleme nüüd loomas põlvkondi, kel looduspimeduse puue juba lastetoast kaasa antud.
Kui paljud lapsed pole kukkunud elus porilompi, tundnud, mismoodi maitseb jääpurikas, nad ei tea enam midagi külmast, seda, et tuulekülm kõrvetab samamoodi nagu üle kuumenenud nutitelefon? Ainult õpikutest õpitud ja telest nähtud looduskeskkond loob nende peades päris kummalisi seoseid.
Mul ei lähe iial meelest, kuidas üks koolipoiss kirjutas paarkümmend aastat tagasi loodusjuttude võistlusele sellest, kuidas ta nägi metsas rebast ja suur oli tema üllatus, et see oli ainult väikese koera suurune. Muinasjuttude ja lugude järgi oli ta ette kujutanud, et ta on vähemalt ratsahobuse suurune – selline kaval, väle ja võimas tegelane.
See on ere näide lastetoast kaasa saadud looduspimedusest, kus poiss õnneks... sai osaliseltki tänu vanematele taas nägijaks muudetud.
Jõgi-kõõlusleht
Sel nädalal kuulsin ma ka, kuidas mu viiendas klassis õppiv laps kordas kontrolltööks jõetaimi. Suur oli mu üllatus, kui äkki kostis taim nimega jõgi-kõõlusleht. Jõgi-kõõlusleht – viiendas klassis! Ma ei mäleta seda taime oma lapsepõlvest, tõsi, mulle ei õpetatud taimi, mida silmaga näha ei saanud. Ikka neid, millel mingi rakendusväärtus, oli ta siis ravimtaim või mängimiseks oluline või lihtsalt niisama umbrohi. Ma teadsin nähtavaid taimi.
Tõsi, ülikoolipõlves määrasin teda määrajaga või õpetas kõrgkooli bioloogia praktikumis õppejõud. Hilisemas elus pole ta just sageli ette jäänud. Oma tütrele õpetasin selle taime suguseltsist selgeks küll konnarohu, mida meie kodurannas palju kasvas ja mis sageli tütre mängudesse sattus.
Ta sai selle selgeks juba viieaastaselt, nii et käis meile küllatulnud inimestele rannast taimi tutvustamas – “see on maarjahein, see on luigelill, see on konnarohi”. Kõõlusleht ei sattunud aga kordagi huviorbiiti ka õpetajate suvepraktikumides.
Küsisin huvi pärast sotsiaalmeedias, kes sellist taime tunneb. Ja huvitav on see, et eriti palju vastuseid ei tulnud. Hästi teadsid teda Eesti parimad botaanikud ja üks-kaks praktikut. Aga selgus, et see on uue taimede levikuatlase järgi ka Eestis üsna paikselt levinud taim, õigemini Lõuna-Eesti taim, saarlased võivad oma jõgedes temaga kohtumisest vaid und näha.
Miks selline taim on siis õpikusse sattunud? Sellepärast, et õppekavas on kirjas, et viiendas klassis tuleb vee teema juures jõgede taimestiku juures õpetada taimede erilehisust. Ma ei tea, kas vanemad inimesed üldse teavad, mis see on. Ülikooliharidusega inimesed ehk korjavad kusagilt mälusoppidest esile.
Mida ma tahan selle looga öelda? Õppekavade tegijad, palun, ärme tekita lastes looduspimedust – saadame nad keeruliste nimede õppimise asemel hoopis õue lumesõda pidama, tundma, kuidas lumi kraevahel sulab ja kuidas jooksmine ja möllamine tekitab joogijanu – kuidas sel hetkel ollakse lonksu vee eest nõus jooksma ükskõik kuhu, tundma, kui oluline on vesi meie elus.
Et tulevikus oskaksid meie lapsed teha olulisi otsuseid, mitte kaduma looduspimedatena exceli-tabelite rägastikesse, et elu meie maal saaks jätkuda.
Loodusnägemist tuleb õpetada lasteaiast peale ja kasutada seda läbi elu.
