Foto Arne Ader
Koiduliblikas
Koiduliblikas Anthocharis cardamines
Külm kevad, mis eelmise nädalaõpu soojadega hakkas varasuveks muutuma on tagasi kevadajas.
Ka lilbikakevad on kehvavõitu. Kohata võime nukkudena talvitunud, esimese põlvkonna koorunud koiduliblikaid. Liblikate uurijad tõdevad, et ebasobiva kevade korral võivad nukkunud liblikavastsed koorumise aasta võrra edasi lükata - hämmastav liikide alalhoidlikus.
Tegu on suht väikeste liblikatega, kelle sugupooli lihtne määrata.
Isasliblika esitiibade tipud on värvunud oranžiks – millest liblika nimigi, meenutades romantilist päikesetõusu. Emasliblikatel on esitiibade otsad hallikaks värvunud.
Alatiibade tunnusena märkame lähemal uurimisel rohekas hallikat marmormustrit, isasliblikal on selline muster ainult tagatiiva alaküljel.
„Koidupuna“ saab isasliblikas puhkeasendis hästi peita. Oranžid esitiivad jäävad valgete tagatiibade taha ja alatiibade marmormuster on parim kaitsevärv looduses.
Halli värvi tundlate otsad on valged. Isasliblika pea ja rind on kaetud kollakashallide karvakestega, emasliblikal tumehallidega.
Ilmade paranedes läheb liblikasuvi huvitavamaks.
