Pildid saatis LK lugeja Kaisa
Kevadkaruslane Kiili vallas, Mõisakülas. Keset lumevälja „päevakoer“, lumekoorik umbes kümne sentimeetri paksune, millel võis ilma sisse vajumata kõndida.
Kevadkaruslane Phragmatobia fuliginosa
Kevadkaruslaste röövikud on igaaastaselt ühed esimesed putukamaailma kindlad kevadekuulutajad. Talviste sulailmadega me neid lumel liikumas ei kohta, aga juba varakevadel võime neid kohata peaaegu kõikjal looduses: niitudel, metsaveertes raiesmikel…
Umbes kolme sentimeetri pikkune kevadkaruslane ongi teistest sarnastest lumel kohatavatest röövikutest kõige tavalisem. Neid pruunikarvalisi „päevakoeri“ võib kaunil kevadpäeval patseerimas kohata suisa hulgi. Kuidas sellised tegelased talvepakasega hakkama saavad ning öökülmad neid ei tapa?
Nüüd tuleb minna tagasi möödunud sügisesse, kui röövikud juba ringi liiguvad. Kui ilmad külmemaks muutuvad, toimuvad rööviku rakkudes mitmed muutused: sooled tühjenevad söödust ning organismi rakkudest kaob vesi, kuid asendub pisitasa glütseriiniga, mis rakkude külmumise väldib. Äärmiselt vastupidavad sest laboratooriumi tingimustes on röövikuid kahjustamata külmutatud kuni 40 kraadises pakases.
Lumele, säravat kevadepäikest võtma võivad ajada röövikut ka mikroseened, mille eosed pehmetel talvedel on leidnud omale soodsa kasvukoha kevadkaruslase „kasukas“. Päikese ultraviolettkiirguses seened hävivad.
Avalikult, valgel lumel olevad karvaseid röövikuid märkavad lisaks inimesele ka samas kandis liikuvad „karvased ja sulelised“ – võib tunduda neile esmapilgul päris ahvatleva suupistena? Näiteks linnud hoiavad mürgikarvadega varustatud ja halvamaitselistest röövikutest lihtsalt eemale.
Röövikutele pole eriliseks mureks ka kevadveed sest nende karvastik ei märgu ja nad jäävad veepinnale ujuma. Olen kunagi mõne päris „vettinud näoga“ tegelase veest välja noppinud ning loigu veerde kuivama tõstnud – paari tunni möödudes olid karvad kuivad ja röövikul eluvaim sees. Päris hästi eluks ette valmistatud need päevakoerad.
Kui lumi saab sulanuks, siis õige pea kevadkaruslaste röövikud nukkuvad. Valmikud alustavad lendu mais või juunis, sellised väikesed tumepruunide tiibadega, aga looduses raskesti märgatavad liblikad.
